Mina
lugesin raamatut ,, Kuidas elad Ann?", mille oli kirjutanud Aidi Vallik
Ema ja
tütre läbisaamine. See on teema, millest ma oskan ise rääkida. Minu
ema on inimene, kellele ma kõigest räägin. Muidugi, me usaldame saladusi
sõpradele, neist parimatele räägime kõigest. Kuid minu kõik arvamused, mõtted,
soovid ja muu on usaldatud minu emale. Iga tüdruk peaks saama oma emaga normaalselt
läbi. Põhjusi selleks on nii palju. Näiteks, sa lähed parima sõbraga tülli ja
kellele sul seda muret kurta on? Järgmisele sõbrale? Ei. Ema on see inimene,
kes peaks sind ära kuulama ja õigele teele suunama. Sama tegi ka Anni ema Kärt.
Kui lugesin, et ta igal õhtul aitas teda õppimises ja vaatas kodused tööd üle,
polnud selles minule midagi uut. Kui mina algkoolis olin, vaatas minu ema ka
minu kodutööd üle ja mulle üldse ei meeldinud see. Iga kord leidis ta vigu.
Ann
leidis ema päeviku, kas pole vinge? Kui mina leiaks, siis mina paneks küll
pihta ja loeks seda, kuid kahjuks ma ei mõika väga ema käekirja.
Anni elu
muutub, kui saab ema päevikust teada, et tema “isa” ei ole tema tegelik isa.
Tema isa oli Kristjan (kunstnik, kuid joomise tõttu allakäinud), kellest
raamatus oli vähe juttu. Kuna Anni vaevasid mõtted, mida ema oli kirjutanud, ei
jõudnud ta koolitöid ära teha. Ja see ajas tal südame nii pahaks, et ta tahtis
minema minna. Nii läkski Ann seiklema mööda Eestimaad, ema päevik teejuhiks.
Tüdruk tahtis ise asju järele proovida. Ja seda ta tegi. Ta hääletas autodele,
suitsetas, jõi, tutvus võõraste poistega, pidutses jm.
Tal oli
sõbranna, kelle vanaisa oli surnud, kuid jätnud oma Võsu suvila sõbranna vanematele. ¾ raamatust räägibki
sellest, mis Võsul juhtus. See, kuidas nad sinna said, on juba omamoodi lugu.
Kui ma
seda raamatut lugesin, sain ma ema päevikust teistmoodi aru. Mulle tundus, et
see päevik oli Annile teejuhiks (nagu ma ennist mainisin). Tüdruku elu enne oli
nagu piiratud kõrge müüriga, kõik teiselpool müüri oli talle uus. Ma arvan, et
proovimise põhjus oli ka selles, et ema oli seda noorest peast teinud. Kuid nüüd
hoidis ema teda sellise elu eest.
,, Ema tegi, miks siis mina ei võiks
proovida?” võis tal meeles mõlkuda.
Ja
sellega algas uus lehekülg tema elus. Peod ja poisid. Ühele noorele tüdrukule
võib see olla unistus. Kaasas käib joomine, suitsetamine jm.
Lugedes
raamatu algust, mõtlesin et nimi Ann sobib väga hästi sellisele tublile
tüdrukule. Jõudes keskele, tuli mul naljakas uitmõte, et Hevy Metal Ann oleks
sobinud hoopis paremini.
Võsule
kogunenud noorte gängiga ühines ka üks suurem mees, Villem. See võis tõesti
tunduda imelik, kui üks suur mees hoiab kogu aeg sinu ligi. Ma oleksin arvanud,
et see on pedofiil vms. Kuid tuli välja, et tema on salajasel missioonil (minu
sõnastus). Anni ema tegelikult tundis Villemit ja ta palus, et ta läheks ja
koguks infot Anni kohata. Toimis. Keegi ei saanud aru.
Lõpuks,
kui asjad olid võtnud väga halva pöörde, soovis Ann tagasi koju. Villem tuli
talle järele ja peatus enne Tallinna sõitu oma kodus. Selle trepil seisis Kärt,
oodates oma tütart. Ema polnud vihane, polnud kurb. Ta nagu oli rahul sellega,
mis oli juhtunud.
Eks
vahest tahab üks noor ikka kõike ise järele proovida, kuid ma arvan, et seda
oleks mõistlikum teha suurest peast või üldse mitte teha. Minul küll praegu
sellist kadumise ja proovimise plaani ei ole ja ma arvan, et ei tule ka. Mina
olen piisavalt lugenud, kuulnud, filme näinud ja tundub nagu ma oleks selle
juba läbi elanud.
Raamat
oli huvitav, vahepeal kisus pisut igavaks. Lõpplahendus oli ootamatu ja rõõmus.
Mulle täitsa meeldis. J
