Kirjuandusklubi 3

17. jaanuar
Aeg ja koht: Ram kooli puhvet kell 12:42
Osalevad: Katariina Rahumägi, Nora Anete Müller ja Margaret Markvardt.
,,Ööloom"- Kate Thompson

Võtmeteemasid olid meil kaks. Kindalsti meile oli üks tähtsamaid laste ja vanemate vahelised suhted.
Minu arust on lapse ja vanema vahelised suhted ühed tähtsamad asjad. Üldiselt. Noorukina ei saa tõesti kõik lapsed vanematest aru, vähemalt mina vahepeal ei saa. Kuid järele mõeldes minevikule siis mu emal ja isal (põhiliselt ema) on alati õigus olnud. Näiteks kord ma sõin palju suhkruvatti ja ema ütles, et mul hakkab kõht valutama. Mina matsutasin edasi. Poole tunni pärast haaras mind meeletu kõhu valu.
Nagu ema ütles. Vanemad tegelikult tahavad alati head. Ükskõik kui vastikuna nad tunduvad.
Teine võtmeteema on mitte allaandmine ja edasi püüdlemine.

Meile meenub selline pilt.
Nagu raamatus. Bobby nägi ainult halba töö tegemisel. Ta rügas tööd. Nägi vaeva. Sai natuke taskuraha aga mis kõige tähtsam, ta leidis omale töö mis pakkus talle tõesti huvit. Ta pööras autode varastamise autode parandamiseks. Meie arust väga mõistlik mõte.

Võtmestseenid. Meie jaoks võtmestseenid olid päeviku leidmine ja auto varastamine.
Mõlemad olid väga huvitavad kohad raamatus. Auto varastamine oli algus pauk raamatule. See kuidas kirjuanik oli seda seletanud oli meile väga huvitav lugeda. Meie keegi poleks sellesse autosse roninud. Kuna me oleme tüdrukud. Ja me kardame ju kõike :) EI ,tegelikult mina isiklikult oleks ratta võtnud.

Me kõik oleme vanades asjades tuhninud. Kas me oleme selliseid asju leidnud? Ma ei usu. Ükskord leidsin ühe roti laiba. Aga sellist asja pole keegi meist leidnud. See tõi kartus tugevasse lõvi südamesse. Pärast päeviku leidu muutus Bobby arusaam väikesesse tädisse. Mis siis kui Dennis rääkis tõtt, mis siis kui see polnudki lapse fantaasia? Me oleks kõik oma vanematle näidanud. Aga ma ei usu, et minu isa sellise asja peale minema jookseb. Üldselt mitte.

Võtmekarakter minule koer. Ta oli igal pool koha ja tegelikult tema oli üks vihje maja all peituvasse saladusse. Ta hoidis maja lähestikku. Tema kodu oli ju siiski seal.

Võtmesümbolid:
Raamatu pealkiri ehk ööloom. See and is meile arutlemisek palju mõtteid. Miks just panna raamatu pealkirjaks ööloom? Ööloom ja väike tädi on üks inimene. Samas ka Bobby aravas, et tundmatu tegelane on mäger, kes öösiti majja pääses. Jäljed õues, hääled all. Öö oli selle looma paik. Tema tegutses ainult öösel, ainult salaja, ainult märkamata. Samas ka väike tädi oli teiste arust haldjas. Ehk see põhineb ka mütoloogilistele tegelastele.

Küsimused:
Miks raamatu lõpp nii kokku pressitud?
Mis sai väiksest tädist?
Kas poja ja ema vahelised suhted laabusid?

Kirjandusklubi kokkuvõte:
Sõpradega tööd teha on raske. Palju lahkarvamusi. Ja mõtetu asi mille pärast tülli minna. Muidu oli kõik okei:)

Ööloom- Kate Thompson

Mulle tegelikult väga meeldis see raamat. See oli teistsugune ja selline, mida ma lugesin rõõmuga. Alati on olnud nii, et mis raamatut me kõik peame lugema, see tavaliselt mulle üldse ei meeldi. Kuid seekord läks teisiti.

Perekond kolis Dublinist ära. Minu arusaamise järgi ema põgenes maksete eest ja poiste eest, kellega Bobby hängis. Perekonnas oli ema, väike poeg ja 14-aastane Bobby. Nad leidsid endale ühe sobiva vana maja, kus hakkas juhtuma kummalisi asju. Igal öösel käis väikevend Dennis all köögis, et anda VÄIKESELE TÄDILE süüa. Mitu korda kuulis Bobby, kuidas ta all toimetab ja jooksis teda ära tooma, sest ilmselt ajas ka talle see koht hirmu peale.

Bobbyst: Bobby oli 14-aastane poiss, kes oli Dublinis päti gängis. Tal oli seltskond poisse, kellega ta hängis ringi, tõmbas pilve ja lõhkus asju ja muud. Pärast seda kui ema teatas, et pere kolib ära, sai ta maruvihaseks. Elu nagu kukkus kokku tema jaoks. Igal võimalusel ta proovis tagasi põgeneda, millega kaasnes üks suur sündums. Bobby varastas maja ees seisnud vana auto ja sõitis sellega Dublinisse. Sellega muidugi pani ta paugu ära. Ühesõnaga, tagasi uude koju jõudes võttis nende naabrimees poisi käsile.

Naabrid rääkisid tihti perele lugusid sellest vanast majast. Kunagi ammu elas seal üks pere, kes tappis oma lapse ning selle maja eelmine elanik on teadmata kadunud.

Bobby pandi külatöid tegema. Naabrimees arvas, et niiviisi saaks Bobbit hoida pahandustest eemale ja samas saab ta midagi kasulikku ära teha. Ema oli muidugi sellega päri Esimesed tööpäevad olid Bobbyle piinarikkad. Lõpuks aga harjus ja juba oli mõnus ja rõõmus koht, kus viibida. Isegi näpuvahele paar kümnekat sai kogutud.

Raamatu lõpupoole sai Bobby jälile, mis siiski selles majas sünnib. Mis väike tädi, kes see on? Kas see äkki on haldjas? Sellest ei saanud ma küll aru. See jäai raamatu lõpp mulle arusaamatuks ja kuidagi liiga kiiresti ja ootamatult lõppes ära. Leiti küll vana maja eelmise elaniku surnukeha, kuid selle juurest paar imeliku pisiasja, mis viitasid väiksele tädile. Ühesõnaga, ma väga ei saanud lõpust enam aru.

Raamat oli kaasahaarav ja väga põnev. Selliseid raamatuid võiks Kaja tihemini meil lasta lugedaJ