Lühidalt, raamat rääkis peoloomast Katist, kes armastas
suitsetada, juua ning pidudel käia. Tal oli ka boyfriend Juhan, kellega tal olid kohati halvad suhted.
Raamat põhimõtteliselt räägibki Kati rasket elust. Ühel
halval õhtul (peol) ta saab vägistajalt HIV ning hakkab temaga rohkem koos aega
veetma kui Juhaniga. Vägistaja ise oli muidugi purjus kui see juhtus. Kati elu muutus väga raskeks.
Põikpäine, nagu ta on, otsustas ta parkimismaja katuselt
alla hüpata. Viimasel hetkel mõtles ta ümber, kuid libises ja kukkus siiski alla.
Juhtuski nii nagu ta oli seda tegelikult soovinud. Fakt, et see toimus tema
väikese õe silme all, jäi mind jõledalt häirima.
Algul tundus raamat lahe, kuid lõpuks tekitas see minus
depressiooni, et sellised inimesed olemas on. Raamatus polnud
absoluutselt mitte midagi positiivset ja autor on jätnud nüüdisaja noortest
mulje, nagu oleksid kõik mingid totaalsed narkarid ja joodikud.
Vabandan lühikese sissekande pärast, kuid loodan, et
saate aru, miks mul midagi enamat pole selle raamatu kohta öelda.
