Raamat rääkis 17-aastasest Holdenist, kes
jutustab oma elust ja maailmavaatest. Ta käsitleb keerulisi teemasid, nagu
kuuluvustunne, elu trööstitus ja võõrandumine. Öeldakse, et raamat on tuntuim
teismeliste romaan. Sellest ma väga hästi aru ei saanud, miks see tõesti nii
populaarne on, sest mind see raamat väga ei kõnetanud. Iga lause oli nii
sügavasisuliseks ja keeruliseks tehtud, et ühel hetkel ei saanud enam pihta,
mida selle all mõeldakse. Aga nagu näha, ülejäänud maailm armastab seda.
Tegevus leidis aset ainult mõne päeva
jooksul. Holden visati koolist välja, jälle. Tal juhtus sedagi mitmel korral
ennegi. Aga kuna ta oli väsinud kõigest, otsustas mõne päeva ringi uidata ja
alles kolmapäevaks koju naasta.
New Yorki tänavatel kõndides ja mõtiskledes muusikast, filmidest, kirjandusest, religioonist, sõprusest, armastusest,
sõjast jms, sain ma põhjaliku ülevaate tema maailmapildist. Teda panid mõtlema kõige
tavalisemad asjad, nagu näiteks, mida kalad siis teevad kui vesi jäätub. Paaris
sellises kohas kujunes raamat väga igavaks. Kuid oli ka väga huvitavaid
mõtisklusi, mille üle ise ka hiljem mõtlesin.
Kohati meenutas Holden mind ennast. Paaris
kohas kirjeldati ta suuri plaane, mõtles, et sõidab ära, ei tule enam kunagi
tagasi. Vahest on ka mul väiksed plaanid peas. Aga kunagi need ei teostu,
ilmselt siis hirmust.
Lugedes kujutasin millegipärast tegevust
praeguses ajas. Kuid iga kord meelde tuletades, et tegevus toimus
viiekümnendatel, muutus kogu pilt must-valgeks.
Kõige rohkem liigutas
mind tema valmidus aidata rukkipõllul kuristikku kukkuvaid lapsi. Tahe päästa kedagi teist, selle asemel, et
enda probleemidega tegeleda...
Tupikusse
jõudmist soodustab viha, ebaausus, mässumeelsus, murtud süda ja kõik muu, mis
teeb meie päeva tumedaks. Aga sellistel
hetkedel, kui sa oled jõudnud tupikusse ja elust jääb mulje, et tagasiteed
pole, võib-olla sa ei suudagi enam keskenduda oma teele, vaid aidata teisi, kes
oma teed veel otsivad.
Tupikus olla ei
ole tore tunne. Enda ees näed sa vaid
seina ning selja taga
sätendavat
imeõhukest jääkihti, mis tagasi kõndimist enam ei kannata. Nii, et sa jäädki
sinna istuma, vaatama ja ootama, millal see jää ära sulab, et siis ehk tagasi
oma igapäevasesse ellu sukelduda.
Peas pöörles mul
pidevalt mõte, et see raamat ei jutustanud ainult Holdeni paarist päevast vaid
tervest tema elust. Sõnad raamatus väljendasid tema rõõmu õe Phoebe suhtes, aga
minule vestsid nad hoopis midagi muud. Iga järgnev sõna puhastas mu tahmast
vaatepilti tema minevikust. Iga järgneva lause, lõigu ja peatükiga nägin ma
aina selgemalt kui rõõmus ta oli lapsena, kui palju positiivust võis leida tema
silmist ja tegudest. Kuid pärast väikevend Allie surma, hakkasid need
positiivsuse leegid kustuma. Iga päevaga kustus üks säde tema hinges. Säilinud
oli ainult paar, tänu ta õele...
Raamat kirjeldab
ka nende suhte südamlikku soojust. Näiteks, minu vanaema ütleb mulle alati, et
säilita seda õdede vahelist soojust, sest kui elu näitab sulle hambaid, on sul
alati olemas inimene, kes kuulab su mure ja on sulle toeks. Seda tõdemust võiks
ehk liigitada üheks raamatu põhisõnumiks.
Internetis teiste arvamusi lugedes, jäi
silma mulle üks väide: “Holden on sanatooriumis ja annab mõista, et tal on
tuberkuloos (me ei tea, kas see on tõsi; võiks ka arvata, et tegu on
vaimuhaiglaga), aga et ta on juba paranemas. Seal ta kirjutabki
eelmise aasta juhtunust. ”
See lause pani mind uuest läbi käima
Holdeni mõtiskused. Äkki ta oligi natukese hull? Sest tema jutud ajasid mind
segadusse. Vahepeal on tal nii hea tuju, et kirjeldab iga lillekest, siis jälle
nii törts, et ei viitsi enam üldse midagi tarka mõelda. Nagu ameerika mäed.
Ilmselt pean seda raamatut lugema veelkord,
siis kui omal juba enam elutarkust. Loodan, et siis mõistan neid kilde ja
killukesi, millest raamat jutustab, hoopis paremini.
