Kirjandusklubi 5

Rocca al Mare kool, 09.01.15

Katariina Rahumägi, Margaret Markvardt, Anna-Mai Allikmäe

,, Põlenu katsed"- James Dashner

Võtmeteemad:

Võtmeteemana võib nimetada Jooksjate usuku lõppu. Ainuke asi, mis nende jalgu jooksmas hoidis, oli teadlikkus oma haigusest ja sellest, et lõpus on ravim.

Iga inimene ei saanud endale lubada seda kallist ravimit, sest päikese plahvatusest tekkinud haigus oli väga võimas ja vastumürgi tegemine väga kallis.

Mis viib meid edasi järgmise võtmeteemani. Need on Tölbid.

Tölpideks kutsuti inimesi, kes olid nakatunud haigustesse ning viidi linna surema. Jooksjate teekond läbi linna oli õõvastav ja raske. Kohati erinevate haiguste küüsi sattunud inimesi, mõned kergelt haiged, nagu näiteks Jorgie ja Brenda, kuid ka raskelt haigeks jäänud ja hulluks läinud inimesi. Kurb oli lugeda seda, kuidas oma kaasmaalasi kutsutakse Tölpideks nagu nad ei olekski normaalsed vaid loomastunud elajad. Igapäevaselt keegi meie seast jääb haigeks, ega haiguse pärast veel inimlikkus ei kao, lihtsalt sul on üks segav faktor elus juures.

Võtmestseenid: 

Teresa ja Thomase kohtumine kõrbe majakeses oli kindlasti võtmeteema, kuna kogu majakeses juhtunu püsis Thomase mõtteis läbi terve raamatu. Suudlus andis Thomasele lootust, et siiski on siin maailmas veel miski, mille nime elada. Murekoorem muutus aga aina raskemaks ja küsimused ta peas kas temaga on kõik korras? kraapisid ta mälestusi puruks.

Kõige kurvem koht raamatus oli Thomase enesehinnangu langus, elu mõtte ja hoolivuse hääbumine. See kadus tal siis kui Teresa koos Arisega olid ta vedanud koopasse surema, pannes ühtlasi uskuma, et Teresa armastab Arist. Nad lükkasid ta ruumi, kuhu lasti gaasi ning Thomas uinus.

Pärast ärkamist samas ruumis avas Teresa ukse ja selgitas Thomasele, miks ta niiviisi tegi. Sel hetkel kaotas Thomas usu ja armastuse Teresa vastu.

Võtmekarakter:

Thomas, Thomas, Thomas, Thomas! Tema on kõige erilisem ja tähtsam. Pärast tema tulekut kõik muutus, temas oli midagi, mis tõmbas mind raamatusse, andis hea lõpu lootuse ja tahtmise lugeda rohkem raamatuid. Küllaltki hea põhjus või mis?

Teresa on järjekorras järgmine. Tema on ka eriline, kuna ta oli poiste kambas ainuke tüdruk ja ilmselt tuli samast kohast kus Thomas, MOOLOKI loojate seast.

Mihno- Juht: hea, tegija, uskumatult hea karakter, Tähtis

Niwt: Jooksjate aju, tark ja südamlik karakter, Tähtis

Võtmesümbolid:

·      Ruum seal mäe sees, kus Teresa jättis Thomase gaasi sisse.

·      MOOLOKI ühing, kuna see korraldab neid katseid Jooksjatele

·      Ja haigus, mille nimel joosti ravini.

Peategelane:

Thomas.

Labürinti jõudes oli kõikide poiste mälu kustutatud ja ainuke asi mis paari päevaga meenus, oli nimi. Unes naasid neile vanad mälestused minevikust, emast, MOOLOKist, kui elu veel normaalne oli.

Filmis kehastab Thomast Dylan O’brian, kelle juuksed on mustad, keha on vormis ja näitlemisoskus laes.

Ta põhiline soov oli põgeneda sellest kohutavast katsest, ta tahtis kogeda päeva, millal saab jälle magada, süüa, pesemas käia, kuid see tundus nagu kättesaamatu unelm. Kohati takistasid teda ka oma mõtted, pea kumises küsimustest, kuna ta oli rännanud teadmatuses 2 nädalat. Takistajateks olid muidugi ka Tölbid, kaaslased, ilmamuutused.

Kuid Thomas on tark poiss, kes oskab pingelises olukorras rahulikuks jääda. Ma arvan, et kannatus viiski ta õnneliku lõpuni. Jõudes lõppu, pelgupaika, alistasid nad veel viimsed koletised ning sealt edasi pääseti uude staapi. Kuid erinevalt Thomase ootusest rahulikust elust, oli ta lukustatud üleni valgesse ruumi, mis andis talle teada, et katsumused ei ole veel läbi...

Põlenu katsed- James Dashner

Võin julgesti väita, et ,, Põlenu katsed” on mu lemmikraamat. Ja seda võin tõestada sellega, et lugesin 2 õhtuga 360-leheküljelise raamatu läbi. Minu puhul on see midagi erakordset. Nina oli nagu liimitud raamatusse, ei suutnud käest ära panna.

,, Põlenu katsed” on järg raamatule ,, Labürindi jooksja”.  Esimest osa ma ei ole lugenud, kuid tutvusin sellega filmi näol.

Filmist muidugi mu huvi tuligi. Päevi pärast kinokülastust ei suutnud ma ikkagi uskuda, et 4. aasta jooksul oli see esimene film, mis mulle TÕESTI meeldis. Kogu filmi mõte, süžee, kokkulõige, filmi paik, näitlejad, efektid, kõik kokku andis mulle sellise elamuse, et pidin lihtsalt teada saama, mis edasi hakkab juhtuma.

Kuuldes Noralt kiidulaulu ,, Põlenu katsetest” küsisin endale jõuludeks kingikotti seda raamatut. Pikalt enne seda juurdlesin, kas lugeda või mitte. Tahtsin teada, mis edasi saab, kuid lugemine võiks võtta teise filmi võlu ja ajaks võib-olla ootused liigagi suureks. Siiski. Ma tegin seda.

Uskumatu, kui andekas kirjanik on James Dashner! Sellise loo peale tulla on fenomenaalne. Kõigi suust küll sellist sõnakasutust ei pruugi kuulda, kuna kõik tänapäeva raamatud jutustavad ainult tulevikust ja maailma hävingust.

Rääkides veel neile tulnukatele, kes pole raamatust kuulnud või filmi näinud võin öelda, et kõik algas labürindis, kus iga kuu saadeti “kastiga” üles poisse. Poisid pidid seal labürindi keskmes elama ja hakkama saama, sinnamaani, kuni saabus poiss nimega Thomas. Tema tulek muutis kõik. Miski polnud enam endine. Erakorraliselt saadeti üles ka tüdruk kaasas sõnum, et ta on viimane.

Edasi võite lugeda sellest, kuidas seltskond noori mehi oma kahekümnendates proovivad nuputada välja labürindi saladust ja sellest väljapääsu. Soov põgenemisest poiste peas muutus reaalsuseks ja Thomase juhtimisel leitakse tee välja sealsest terrorist, mis viib meid edasi raamatule, mida mina lugesin...

Lugu liigub kõrbesse, kus noortele öeldakse, et kõik on läbi, kuid see on suur vale. Peagi leiate te ennast lugemas nende kohutavatest retkedest maa-alustes tunnelites, kuivas ja palavas kõrbes, Tölpide seltskonnas ja mujalt.

Kannatusterohke teekond jõuab õnneks lõpule. Neile tuleb järele hiiglaslik helikopter (nende väljenduses “lendav mägi” ) ja viib nad puhkama ja paranema, et taas nende võimeid proovile panna ja näha, kas nad on suutelised päästma meie maailma. Lugu jätkub kolmandas raamatus, mille ilmumist ma ei suuda ära oodata.

Arvan, et kindlasti lugesin ma raamatut meelsamini ka seepärast, et filmi peaosatäitjat Thomast mängib Dylan O’brian, minu lemmiknäitleja. Kavatsesin teha ka filmist kokkuvõtte, kuid tol hetkel jäi aega väheseks. Üllatuseks leidsin ma faili, kus olin filmi jooksul tekkinud mõtetest kokku pannud väikese monoloogi:

,, Võib-olla me oleme lihtsalt siin, Maal, ainult ühe etapi jaoks oma terves igavikus. Äkki on keegi või mitmed seal ülevl kuskil vaatamas meid, jälgimas meie igapäevast elu. Ja mingi aja tagant nad püstitavad meile  tõkkeid, et näha kuidas me vastu peame. Kas me üldse suudame? Tegelikke potentsiaalseid ohte on meil igapäevaelus nii palju, et me neid lihtsalt sageli  ei märka, mistõttu  luukase suuremaid, et pälvida rohkem meie tähelepanu. Haigused, näiteks Ebola. Kas meid äkki äratati ja suunati tööle, et kõrvaldada raskused ja vältida inimeste, loomade, taimede ja kogu maailma väljasuremist. Kas meile tuletati meelde, et tegelikult oleme suutelised palju enamaks kui me ise usume.

Loodan, et leian edaspidi aega pikemalt kirjutada filmi mõtteteradestJ

Kui ma jään- Gayle Forman

Lugesin raamatut ,, Kui ma jään”. Valisin selle raamatu, sest see oli esimene raamat, mis mulle poes silma hakkas.

Lugu oli jutustatud läbi Mia silmade, kes koges, ma arvan, et oma elu kõige traagilisemat hetke. Nimelt ühel kenal lumisel hommikul otsustas Mia pere sõita linna. Sõidu ajal vaidles pere muusika üle, kuid Mia sõna jäi peale. Kuulati klassikalist muusikat. Muusika kõlas täpselt selle hetkeni kuni keegi selle maantelt üles korjas. Pere tegi autoga avarii. Ema ja isa olid lennanud esiklaasist välja ja koheselt surnud. Vend oli lamanud veel paar hetke külmal asfaltil ja hinge heitnud. Raamatus olid õõvastavad seletused sündmusest.

Edasi rääkis Mia oma vaimusilmas. Kuidas ta kehast väljas oli ja jälgis tema koomas oleva keha ümbruses tegutsevat rahvast. Kõndis haiglas ringi, istus ooteruumis oma vanavanemate kõrval ja vaatas aknast oma poiss-sõpra ja oma parimat sõpra.

Ta ei tunnetanud midagi, ei paanikat, ei valu ega kurbust. Ainult arutles, kas ta peaks jääma kuigi ta pere on läinud.

Paaris kohas osutus raamat igavaks. Igas peatükis oli vähemalt 5 lehekülge juttu tema mineviku mälestustest. Nagu näiteks kuidas ta oma parima sõbraga kohtus. Need osad raamatust ei kõnetanud mind väga.

Muidu oli raamat hea. Otseselt mõtet ei leidnud, kuid soovitan pigem tüdrukutele. Poistele jääks see igavaks.

Sellele on tehtud ka film, mida kavatsen lähitulevikus vaadata.