Kärbeste Jumal- William Golding

Julged poisid peaks kohe mainima. Ennast sellises situatsioonis küll adekvaatsena ei näe, aga no eks kõik keerasid lõpuks ära. Aga vaadates kogu olustiku seal, kuidas sa EI saa lõpuks hulluks minna. Kui iga leht on sama, iga kivi nagu eelmine, lisaks kiirgab päike kuklasse ja meri ainult kohiseb üksluist laulu. Lootus kustub nagu iga järgmine leek.

Raamat rääkis poistest, kes lennuõnnetusest olid pääsenud. Õnnetus leidis aset üksikul saarel teise maailmasõja ajal.

Kuna täiskasvanutest polnud keegi ellujäänud, pidid lapsed iseseisvalt hakkama saama, öeldes iga oma järgneva tähtsa sammu eest: nagu täiskasvanu teeks.

Kogu punti hakkas ülal pidama Ralph, kuna tema oli algselt see poiss kes kõik ellujäänud metsast välja karbiga pasundas. Tehti koosolek mille käigus kehtestati reegleid. Näiteks üks nendest oli rääkimis luba ainult karpi käeshoides.

Pundis oli ka poiss Jack, kes tahtis ise muidugi pea olla, kuid algul leppis ainult küttide peana. Autor nägi Jacki kui poliitikut. Auahne, kade ja liiderlik.

Nii poisid panid paika reeglid, tööd jne. Ööbisid nad terrassil, mis oli mere lähedal.

Väiksemad öösiti nuuksusid emade järele, osad hakkasd lugusid rääkima oma kohtumisest koletisega. Lõpuks muutus see reaalsuseks, kuni kõige arukamatele oli auk pähe räägitud, et metsas elab koletis. Tegelikuses oli koletis kõigest siga, kuid laste silmad seletasid midagi muud.

Vaikselt hakkasid tööülesannete täitmine kõrvale kalduma. Ralphi tähtsaim pioriteet hoida tuld üleval, et märku anda laevadele ei kõlanud teiste kõrvades kuigi tähtsana. Pigem valdas laste meeli nälg, seega Jack ( kütt) sai endale kuulsust, kuna tema ajendas lapsi pigem küttima sigade järele, kui mingit tuld üles teha.

Raamatus ka tähtsat osa mänginud poiss, kelle hüüdnimi oli Põssa, aitas Ralphi positiivsena hoida, kogu Jacki negatiivsuse eest. Kuid lõpuks kui Jack oli ohjad enda kätte võtnud ning kõikide laste poolehoiu võitnud,  kerkis suur viha Jackil Raphi vastu. Põssa, aus ja ustav sõber üritades Jackile aru pähe panna, tõi sellega kaasa ta enda surma. Sammuti suri ka Simon.
Oskasin välja lugeda sealt sõnumit, et tarkus sind sellises olukorras otseselt välja ei aita. Lõpuks on see ikkagi enesekindlus ja tahtejõud. Simon ja Põssa mõlemad paistsid silma on tarkuse ja teadmisega, kuid ainult lugejale. Poistele siiski jäi peale see tugevam pool, kas siis rammu või karmide sõnade pärast. Muidugi oli mul ka kõige kurvem moment kui lugesin nende surmast. Siiski näisid nad mulle kõige sümpaatsematena.

Pärast juhtunut hakkasid poisid Ralphi küttima. Puhkes ka tulekahju. Raamtu lehed ainult jutustasid ja lõid kujutlus pilte ette, kuidas Ralph ennast peita üritas ja kuidas ta jooksis higipull otsa ees. Hambaid krigistades lugedes lõppu, põrkas Ralph kokku mereväälasega, kes oli juhtunud saarest mööda sõitma ning olevat suurt tulekahju näinud.

Sellega ka raamat lõppes. Veel alles jäänud said elusalt tagasi koju.

Raamat oli teistsugune kui ma ootasin. Kujutasin pigem lugu rohkete sündmuste ning vähesemate kirjeldustega ette.  Kuid kui arvestada kirjanduse tunnis kuulatust, 20 sajandi kirjanikele meeldis teha pikki kirjeldusi.

Kui rääkida rammatu mõttest siis pärast klassis arutamist mõistsin, et iga tegelane tegi kokku terviku ehk ühiskonna. Nagu ka autor oli kujutanud tegelaskujusid inimestena, kes moodustavad omamoodi pundi ühiskonnas nagu nt poliitikud. Golding avaldas oma vaatevinklist arvamust, kuidas tema kedagi näeb. Põlastus poliitikute vastu ja headus kirjanike suhtes.

Arvan, et tean põhjust miks ta on meile kohustusliku kirjanduse all.

Tean, et omalajal kirjutatud raamat oli teistest niivõrd teistsugune, et see osutus paljude lemmikuks, nagu näiteks mu vanaema omaks, kes raamatut on korduvalt lugenud.

Kuulsust kogu see hiljem. Kuid mis siiski tõmbas kõikide ninad raamatusse oli laste täiskasvanulik käitumine. Varem pole keegi lugenud raamatuid kus 5-13 aastased lapsed tapavad üksteist.

Ausalt öeldes, tundisn ennast raamatu algul piinlikult, kuna panin ennast pidevalt raamatus olevatesse situatsioonidesse. Näiteks Ralphi tark tule püstitamis mõte poleks mulle kohe pähe tulnud. Pigem oleks ma läinud lennuki vrakki juurde täiskasvanuid otsima või siis paanikasse sattunud. Kuid sellises olukorras on kõige mõistlikum säilitada rahu, mida meile 24/5 koolis räägitakse.

Kõige sümpaatsemana tundus mulle Põssa. Tema oli asjadega kursis, teadis potensiaalseid ohte jne. Ralph oli pigem tema nn “õpipoiss” kellele ta oma arvamust pähe väiksel määral tagus. Järgi mõeldes ainuke asi, mis Ralphil kolpa jäi oli tähtsus säilitada tuld. No ja see ei õnnestunud neil ka. Siiski pääseti saarelt tänu tulele. Mis võib omakorda ka sõnumina näida: teadmatuses on ka teadlikus. Kui elus on situatsioon kuhu sa piltlikult öeldes kinni silmi kõnnid, siis hoia meeles, et igas halvas asjas on ALATI ka head!

Raamat ei ole päris lemmik, kuid kindlasti eluline ja kohustuslik lugeda igal noortel!