Pealiskaudselt oli lugu hea. Loo sisu oli lihtne ja aru
saadav, kas ta just mu lemmik oli, on raske öelda, kuna raamatul ja näidendil
on siiski vahe.
Vahe nii suur, et kohati oli silmal raske lugeda kuna iga
lause alguses oli kirjutatud rääkija nimi. Tekst ei sujunud, mida ka muidugi
näidendi puhul loota ei saa.
Sellest hoolimata oli see hea näidend ja väga
konkreetselt esitatud. Jällegi teatrisse ma seda vaatama ei läheks.
Mulle kuidagi üldse ei meeldi vanad Eesti lood, kindlasti
suure osa mängib minu arusaamast kõnepruuk, eks tänapäeva lapsed väga ei
mõistagi neid vanemadi sōnu ja keerulisemaid käändeid. Aga eks me ka õpime ja
omandame teatud ajaga oskuse ka neid mõista.
Loo šuseest ei hakka ma pikalt pajatama. Kuigi lühidalt
kokkuvõttes võin öelda, et lugu rääkis perekonnast kuhu ühel külmal õhtul
jõudis ukse taha noor neiu, kellest keegi midagi ei teadnud. Teda peeti nõia
tütreks, huntide kasvandikuks.
Aastate möödudes kasvasid Tiina ja pere
poeg Margus kokku. Vanemast peast tahtsid nad abielluda, kuid kogu perekond
mõistis mõtte hukka. Neiu põgenes metsa ja jättis pärast viimane kord tagasi
tulles mehega hüvasti. Mitme aasta pärast kui Margus juba kasuõe Mariga oli
abielus naasis ta koju pimedal õhtul. Mõne aja pärast kukkus ukse ette Tiina ja
Marguse haaras ta kohe enda käte vahele kuna metsas oli Margus kogemata teda
tulistanud. Enne oma surma jõudis Tiina veel öelda kuidas ta teda armastab ja
siis heitis hinge.
Tiinas ma nägin rohkem tänapäevaliku
iseloomu. Tal oli vaba hing, millele polnud ta piire seadnud. Teiste arvamus
oli alati tähtis ära kuulata ja arvestatda, et iga inimene näeb asju
teistmoodi, keegi selle eest ei ole imelik.
Miks ma seda kõike just tänapäevalikuks
nimetan on aga selle pärast, et me elame demokraatlikus riigis ja me oleme
harjunud vastuväidete ja arvamustega. Üldiselt kõik tänapäeva inimesed,
täpsemalt noored, sellise iseloomuga nagu Tiina.
Kui rääkida üldiselt perekond
Tammarust, siis nad olid väga üksmeelselt kivikujud. Nii kuidas arvas vanem
ees, nii arvasid ka kõik teised. Käidi ka vanade kommete ja uskude järgi. Tänu
Tiina välimuse ja iseloomu tunnustele nad saidki aimu selles, et ta võib libahunt
olla.
Samas meenutab see perekond tänapäeva
negatiivseid inimesi. Näiteks noori, kes peavada oma arvamust õigeks ning
laidavad teiste arvamused maha.
Kui rääkida eraldi Marist, siis tema
oli lihtsalt kade rullnokk. Kui pere pidas Tiinat libahundiks tunnuste pärast,
siis Mari pidas teda kriimsilmaks kuna ta oli lihtsalt kade. Aga peaks mainima,
et väga naiselik käitumine.
