Üritasin leida ükskõik millist raamatut, et Trifiitide
päeva ei peaks lugema. Raamat nägi välja vanaaegne ning kiri oli
minimaalne. Kohe tekitas minus vastumeelsust. Kuna minu sõbrad kavatsesid
lugeda ikkagi seda raamatut, lõin käega oma eelarvamustele ning võtsin raamatu
ette. Öeldakse, et igas päevas õpid sa midagi ja tol päeval õppisin seda, et
tuleb unustada oma eelarvamused ja süveneda raamatu sisusse.
Ma ei hakka rääkima, milline on raamatu süžee, pigem kirjeldaksin
oma postituses tekkinud emotsioone. Raamatut lugedes tekkis mulje, et see on
kirjutatud 21. sajandil, sest kogu olustik oli väga moderne ja kõnekeel
võrdlemisi lähedane tänapäevasele. Vahepeal kiikasin raamatu viimasele lehele,
kus olid read autori kohta. Lugesin, et raamat on kirjutatud 1951 aastal.
Ehmatusega jätkasin lugemist.
Raamat meenutas mulle seriaali Walking Dead. Kunagi pole selle
ühtegi osa otsast lõpuni vaadanud, aga reklaamidest (ja teiste jutust) olen aru
saanud, et haigusesse nakatunud inimesed on muutnud zombiedeks ja teised
inimesed peavad end nende eest elus hoidma. Rääkisin sellel teemal ka Noraga ja
temagi nõustus minuga.
Nagu olekski seriaali autorid kirjutanud oma stsenaariumi
selle järgi ja lihtsalt muutnud lilled zombiedeks. Ütleksin, et väga adekvaatne
samm stsenaristide poolt.
Raamatu lugemine muutus mulle palju huvitamaks kui sain
teada, et kogu sündmustik toimub Inglismaa eri paigus. Kujutluspilt oli mul
olemas, kuna olen ise Londonis Oxford streetil käinud, Brightonis elanud jne.
Kõik tegelaskujud jätsid mulle sümpaatse mulje. Mind häiris
see, et tahtsin Billi ette kujutada 20. aastase noormehena, kuid kujutluses
nägin teda 35. aastase habemesse kasvanud mehena. Ma ei tea, miks see nii
tundus, kuid selline kujutlus häiris mind kohutavalt. Joselle oli mu
kujutluspildis noor peenike blondide juustega daam. Algupäraselt ei olnud ta
väga perekeskne, kuid raamatu lõpus oli ta pereinimeseks kasvanud ja nimetas
ennast farmeriks. Raamatu lõpetamisega oleks aga nagu kiirustatud: üks hetk liikus sündmustik lihtsal
viis aastat edasi. See oli üllatav ja arusaamatu.
Sisu poolest on raamatut raske liigitada. Selles leidus
nii fantaasiat, õudust kui ka teaduslikke sümboleid. Rääkides fantaasiast võiks
tuua näiteks trifiidid. Reaalses maailmas ei jaluta meile vastu hiiglaslik lill
ega peksa meid oma lehtedega.
Teadusliku fantastika poolele liigitaksin selle ka, mida
näitavad leiutatud biorelvad, satelliitide põhjusel inimeste pimedaks jäämine
jm. Kogu raamat oleks nagu autori poolt
kirjutatud tulevikku silmas pidades. Õudust oli raamaus samuti, aga õudukate
hulka see raamat kindlasti ei kuulu. Minu arvates oli raamat 100%-iliselt antiutoopiline.
Raamatus
kujutatakse hirmuäratavat ühiskonda ja kirjeldatakse võimalikke
katastroofe. Kui ma kuulsin oma klassikaaslaste arvamusi raamatu mõttest,
leidsin ma sellest veel palju muud, mida lugedes esialgu ei märganud.
Ma ei pannud tähele, kuidas korraga kõik inimeste elust
ära kadus ja kuidas nad soovisid seda eluviisi tagasi. Vaatasin neid haletsevaid
lauseid pealiskaudselt. Nüüd uuesti arutledes selle üle saan aru, mis tähendab
lause: sa õpid alles siis asju ja olukordi väärtustama, kui sul neid enam ei
ole. Ma ei kujutaks oma elu ette ilma oma pere ja koduta, et need lihtsalt ühel
hetkel kaovad ja mulle ei jää midagi alles.
Tihtipeale ma vingun millegi nii tühise üle. Nii raske on
mõista seda, et vahetevahel me tõesti vihastume tähtsusetute asjade pärast. Ma
ütlen kellelegi halvasti lootes vabandust paluda alles homme. Mis siis kui
homset ei tule? Mis siis kui teda pole enam minu tavapärases homses?
Muudatusi peame me kõik oma elus tegema, eriti
tänapäeval, kus tehnoloogia areneb pikse kiirusel ja see võib ohustada meid ja
meie armastatuid. Ilma, et me seda ise märkaks....
