Hulkur Rasmus by Astrid Lindgren

                     

                                    

Hulkur Rasmus, Hulkur Rasmus, HULKUR RASMUS!

Kas see nimi mitte ei kõla vägevalt. Kuid olla hulkur, ei ole vist väga tore.  Ma arvan, et iga inimene on elus kogenud suurt pettumust, ust, mis avaneb sinu ees, et muuta su elu igaveseks. Seda kõike koges Rasmus. kui ta oli veel lastekodus. Aeg-ajalt käisid mõned härrad ja prouad endale last valimas. Suur õnn tabas ühte, teisi aga suur pettumus. ,,Nad valivad ainult lokkispeadega plikasid”, oli Rasmuse lause, mida ta kordas oma parimale sõbrale Gunnarile. Lastekodu ei ole ju päris kodu. Ja seda teadis Rasmus alati.

Ühel ööl otsustas ta põgeneda, kuid tema paarim sõber ei tulnud kaasa.

Seigelda ei tulnud aga Rasmusel üksi, saatuse tahtel  aga kogenud hulkuriga. Rasmus lubas oma kogenud Hulkur Oskarile, et seikleb temaga seni kuni leiab õige kodu. Teekond tõi kaasa põnevust, ohte, teadmatust ja kõike sarnast.

Lugedes sain tuttavaks hulkurlusega, näpistava näljaga ja ööseks peavarju leidmisega.  Inimesed tollel ajal olid palju lahkemad kui praegu. Kes tänapäeval võtaks hulkurit õhtusöögile? Keegi ehk ikka võtaks ju. Aga tänapäeva inimestel pole ju küüni õue peal, kus hulkur magada saaks. 

Raamat on tore, vahepeal kiskus igavaks, kuid oli ka huvitavaid kohti. 

Oskar oli kõigiga tuttav. Kõik võtsid teda õhtusöögile, vankri peale ja küüni ööbima, sest ta oli aus ja mängis inimeste lõbustamiseks pilli ning laulis lihtsaid laule. Ajapikku hakkas Rasmusele Oskar meenutama isa. Kuni ühe kurva päevani, kui Oskar leidis ööpaigaks rikka pere küüni. Õhtusöögi ajal küsiti , kust ta poisi sai? Oksar vastas, et noormees otsib endale kodu.  Selles peres tundis Rasmus end nagu kodus. Ema tegi head toitu, isa oli väga rikas, koeral hakkasid just pojad sündima. See oli Rasmusele õige koht. Perenaine vaatas poisut ja Oskar noogutas kaasa. ,,Kuidas oleks, kui sa meite sekka nüüd jäääksid?” küsis perenaine. Rasmus oli päri. Ta oli lõpuks kodus. Kuid Oskar? Mu kallis Oskar? Kuhu tema siis läheb? Hüvastijätt oli Rasmusele raske. Pisarates tilkus Rasmuse silm ja ka minu õe oma, kellele ma seda ette lugesin.

Oskar sulges küüni ukse ja Rasmus viskas voodisse pikali. Ei tea, mis tal mõttes  mõlkus? Ma arvan, et tunne kui selline, tõi tema südamesse soojust ja rahu. Hommikul ärkas Rasmus teades, et Oskar on läinud. Tema Oskar, kes oli teda kampa võtnud.  Jalad nagu põlesid all,  kuiRasmud tormas õue, et öelda oma sõbrale:,, Ma tulen sinuga!”

Soe tuul sasis tema juustes. Päike kiirgas tema silmades ja kurbus vallutas tema südame.

Kuid sel toredal hetkel sammus küünist välja Oskar.

Lõpp oli mulle ootamatu. Oskar võttis Rasmuse kaasa ja viis ta koju, kus ootas Oskarit tema naine.

Lugu lõppes sellega, et Rasmus sai kodu, kus oli talle PARIM isa ja PARIM ema ja ARMSAIM kiisu.

Lugu oli rõõmus ja tore, eriti väiksematele lastele. Rõõmus päev meile kõigile! 

HULKUR RASMUS, paremini kõlaks ehk “Koduga Rasmus”!