Kasuisa - Adeele Rass

Imelik öelda, aga ma arvan, et mu kass teab, mis tunne võis olla Clarissal kui tema koju ilmus kasuisa. Mu kass on läbi teinud uue pereliikme, minu väikese koera Roosi, ilmumise, keda meie perre mu kass muidugi ei soovinud. Kass hakkas peagi koera kiusama ja tegi ta ühest silmast pooleldi pimedaks.

Clarissa, 16-aastane koolitüdruk, seda muidugi ei teinud. Talle ei meeldinud kohe algusest peale uus kasuisa Peeter, kellele ta pani salaja hüüdnimeks Pedro, mis meenutab pedofiili. Jah, Peeter vist oligi pedofiil. Ta oli vaimselt ikka haige küll.

Kui rääkida, mis raamatus juhtus… Ema otsustas Clarissa isast lahutada ja võttis uue ja noorema mehe, kes oli niinimetatud “Ilu Eedi”: ta ei töötanud kusagil, elas täiesti ema kulul ja tema korteris ja tõi sinna oma joomakaaslasi. Aga Pedro tulekuga kaasnes üks +. Tal oli poeg Trevor, kes tundis oma isa ja teadis, et ta on segane ning oli igati Clarissale toeks.

Vabandust, aga mina ei hakka rääkima kõike, mis see Peeter Clarissale  tegi. Toon vaid mõned kõige kohutavamad näited. Peeter vägistas alaelalise tüdruku, lõi teda mitu korda jalaga kõhtu, mistõttu Clarissal tekkis sisemine verejooks, millesse ta oleks äärepealt surnud. Peeter lõikas maha ta pikad juukseid, laamendas tüdruku ukse taga, sõimas, ähvardas ja kiusas teda mitmel moel.

Ema oli kõrvuni armunud endast nooremasse mehesse ja uskus ainult tema valesid, mistõttu sai Peeter tegeleda oma sihtimärgi  - Clarissaga. Tüdrukul oli vähe inimesi, keda võis usaldada. Isale rääkis Clarissa küll, kuidas Pedro teda piinab. Isa uskus oma tütart ja kutsus teda Tallinna, kus tal oli  oma uues korteris isegi tuba tütre jaoks olemas. Aga Clarissa käis Pärnus koolis ja tahtis seal lõpetada oma põhikooli.

Vanaema, kes elas ka Pärnus, muidugi uskus kõike nagu ka kõik Clarissa sõbrad. Aga ema ei uskunud ja see pani mind kõige rohkem imestama.

Tüdruk kannatas valu, ma mõtlen lausa füüsilist valu kooliaasta lõpuni. Lõpuks selgus, et ilma asjata jäi ta Pärnusse. Oma klassi ei olnudki ta seal võimeline lõpetama, Peeter oli ta viimase hingetõmbeni ära piinanud.

Alles hulk aega hiljem mõistis ema, et Clarissa ei valetanud Peetri kohta. Ema üritas Peetrit ära ajada, aga see tal ei õnnestunud. Ema vabandas mitmeid kordi, kuid arusaadavalt Clarissa ei andestanud talle. Lõpuks oli Trevor see, kes politseisse läks ja rääkis, mida ta isa oli Clarissale teinud.

Lõpuks kolis Clarissa isa juurde Tallinnasse. Loomulikult tegi isa kõik, et tütrel oleks seal hea olla. Tuba sai uus ja elus pööratud uus lehekülg. Kuid uue leheküljega tulid ka uued probleemid. Nüüd tuli Clarissa ellu isa uus naine ja varsti ka uus laps. Clarissa pidi nüüd arvestama võõrasemaga, kes aga osutus mõistlikuks inimeseks.

Mind üllatas see, et jutustuse, kus käsitletakse perevägivalda, on kirjutanud 15-aastane tüdruk. Kuna probleemi on käsitletud väga põhjalikult ja tõetruult arvan ma, et tegu võib olla tema sõbranna, sugulase, koolikaaslase või äkki iseendaga. Raamat pani mind uuesti mõtlema, kui hea pere minul tegelikult on: pere, kus on oma ema ja isa, kes armastavad, hoolivad ja hoiavad oma lapsi.  Kurb on mõelda, et paljudel tänapäeva noortel on lagunenud pere ja mõnedki peavad taluma vägivalda. Iga kord, kui olen vihane oma pere peale ütleb mulle ema: ,, Mõtle, et teiselpool ust on üks pere, kes ei ela õnnelikult nagu meie, mõtle selle peale”. Ja nüüd ma mõtlen, nüüd ma tean ja mõistan, mis võib toimuda nii mõnegi suletud ukse taga. Seal võib olla üliõnnelikke peresid aga ka ülimalt kurva saatusega peresid. Minu pere on õnnelik, sest me hoiame kokku ja armastame üksteist!

Kõiki mõtteid, mis mu peas tiirlesid seda raamatut lugedes, on raske siinkohal kirjeldada. Ei hakka ka pikalt venitama, kuid ühe mõtte ütlen ma teile: "Hoidke oma peresid…"

Surnud liblikad- Mai Raet

Ei kujutaks elu ette teades, et teisel pool ust on kingakarp, mis seletab mulle lähedase inimese mured, paljastab saladused, mis vaevavad mu venda ja aitab selgitada tema kummalist käitumist. 

Pilleriin on 15-aastane tütarlaps, kes elab koos oma suure venna Mattiasega omaette korteris. Pilleriin oli tihti üksi kodus,sest ta ema on nii öelda “meestenaine”. Raamtu järgi võis öelda, et mehi oli tal olnud 3 või 4. Esialgu elasid ema, isa, Mattias ja Pilleriin vanaisa ja vanema juures maal.  Kuid siis avastati, et Pilleriinu isal on vähk, millesse ta ka suri. Nüüd kolisid nad linna ja sellega lõppes Pilleriinu ilus ja sündmusterohke lapsepõlv. Pilleriinu ema oli noor ja ilus naine, kes ei soovinud üksi edasi elada. Ta otsustas Kuldariga leivad ühte kappi panna. Ei tea täpselt, kust Kuldar välja ilmus, aga ta teadis saladust, mida peale ema ei teadnud mitte keegi. 

Kuldar oli jõukas ja rikas mees. Pärast abiellumist kolis ema tema juurde, aga lapsed visati sealt välja.  Tegelikult ei tahtnud Mattias nende juurde elama minna. Pilleriinul poleks selle vastu midagi olnud, aga tema hoidis venda ja nad otsustasid hakata kahekesi elama oma endises kodus. Mõlemad käisid veel koolis. 

Pilleriin oli koolis "õel" tüdruk. Ta kiusas teisi, kutsus neid inetute nimedega, rääkis teisi taga ja suitsetas. Neil oli kooli lähedal isegi suitsuklubi. Muidugi oli Pilleriinul ka armuelu, aga mitte eriti intensiivne. Nende vastas korteris elas mingi nooremat sorti õpetaja, kes ka kord võttis osa ühest Mattiase poolt korraldatud labrakast. Seal Pilleriin valetas talle, et on vanem ja ajas muud rumalat juttu. Suur oli ta ehmatus, kui naaber osutus ta bioloogia õpetajaks ja klassijuhatajaks. Nüüd tuli tal suur mase peale. Tema pinginaaber Gretele aga hakkas kohe bioloogia õpetaja meeldima ning ta tegi kõik, et temale külje alla pugeda. Tänu sellele lõpetas Grete suitsetamise, kaasõpilaste kiusamise, tagarääkimise, halbade hinnete saamise jne. Nagu ta ise ütles, oli viimaks saanud täiskasvanuks. Pilleriinule see ei meeldinud ning ta haudus kurja kättemaksu plaani.

Raamatus oli hästi detailselt kirjutatud teismeliste vahelisi suhteid, nende käitumist, koolikiusamist ja suhteid oma lähedastega.   Kui juba sellest rääkida siis…Pilleriin kaotas oma Vanaema ja Vanaisa.  Vanaemast polnud ta nii kahju, aga vanaisast tundis ta suurt puudust. Oleksin tahtnud talle toeks olla, kui ta seal oma voodis nuttis, mõeldes vanaisaga veedetud õhtutele maal. 

Suur vend Mattias oli omadega plindris, jättis kooli pooleli, käis palju Soomes ja oli lihtsalt kodust ära, teadmata kus ja kellega. Kui koju tuli, siis pidas suuri pidusid. Ühe peo ajal leidis Pilleriin Mattiase toast voodi alt juhuslikult ühe kingakarbi, kus Mattias hoidis oma päevikut. Ta jõudis lugeda ainult 2 rida, kui kuulis et keegi siseneb. Pilleriin üritas mitu korda tuppa pääseda, aga iga kord leidis eest lukustatud ukse. Ühel hetkel leidis ta võimaluse ja tegi toa võtmetest koopia ning astus saladuslikku tuppa, kuid karp oli kadunud. 

Pärast seda, kui kaks tursket meest käisid Mattiast otsimas ja laamendamas, läks Pilleriin oma ema ja Kuldari juurde. Neile ei piiksatanud ta Matu hädadest midagi. 

Ühel õhtul leidis Pilleriin Mattiase kodust, kes nüüd rääkis talle, et on võlgades, tarbib narkotse, on mures enda ja õe pärast ja veel palju teisi jubedaid asju, mida ise saad raamatust lugeda. 

Ära arva, et iga inimhing on rahul. Mõne inimese hing lausa kubiseb muredest. Kõige parem viis, kuidas oma hinges rahu, soojust ja tasakaalu leida, on see, kui räägid mõnele ustavale sõbrale oma mured ära. Küll te koos ka lahenduse leiate!

Jutustus “Surnud liblikad” on väga tähendustikas. 15-aastane koolitüdruk võtab omaette elamisest ja koolivaheajast kõik,  naudib vabadust ja  pidutseb. Aga nagu mõned liblikad, kes suvel lendlevad läbi õhu, surevad sügisel, nii muutub ka Pilleriini elu uuel kooliaastal. Tema suhted eluga ummikusse läinud vennaga jahenevad, halvad sõbrad jäävad unustusse ning lõpuks kolib ta ema ja selle uue mehe juurde elama. Seega lõpeb raamat optimistlikult. Pilleriin on pööranud oma elus uue lehekülje ja kerglane liblikas, kes oli ta suvel, on nüüd surnud.

Katariina