Imelik öelda, aga ma arvan, et mu kass teab, mis tunne võis olla Clarissal kui tema koju ilmus kasuisa. Mu kass on läbi teinud uue pereliikme, minu väikese koera Roosi, ilmumise, keda meie perre mu kass muidugi ei soovinud. Kass hakkas peagi koera kiusama ja tegi ta ühest silmast pooleldi pimedaks.
Clarissa, 16-aastane koolitüdruk, seda muidugi ei teinud. Talle ei meeldinud kohe algusest peale uus kasuisa Peeter, kellele ta pani salaja hüüdnimeks Pedro, mis meenutab pedofiili. Jah, Peeter vist oligi pedofiil. Ta oli vaimselt ikka haige küll.
Kui rääkida, mis raamatus juhtus… Ema otsustas Clarissa isast lahutada ja võttis uue ja noorema mehe, kes oli niinimetatud “Ilu Eedi”: ta ei töötanud kusagil, elas täiesti ema kulul ja tema korteris ja tõi sinna oma joomakaaslasi. Aga Pedro tulekuga kaasnes üks +. Tal oli poeg Trevor, kes tundis oma isa ja teadis, et ta on segane ning oli igati Clarissale toeks.
Vabandust, aga mina ei hakka rääkima kõike, mis see Peeter Clarissale tegi. Toon vaid mõned kõige kohutavamad näited. Peeter vägistas alaelalise tüdruku, lõi teda mitu korda jalaga kõhtu, mistõttu Clarissal tekkis sisemine verejooks, millesse ta oleks äärepealt surnud. Peeter lõikas maha ta pikad juukseid, laamendas tüdruku ukse taga, sõimas, ähvardas ja kiusas teda mitmel moel.
Ema oli kõrvuni armunud endast nooremasse mehesse ja uskus ainult tema valesid, mistõttu sai Peeter tegeleda oma sihtimärgi - Clarissaga. Tüdrukul oli vähe inimesi, keda võis usaldada. Isale rääkis Clarissa küll, kuidas Pedro teda piinab. Isa uskus oma tütart ja kutsus teda Tallinna, kus tal oli oma uues korteris isegi tuba tütre jaoks olemas. Aga Clarissa käis Pärnus koolis ja tahtis seal lõpetada oma põhikooli.
Vanaema, kes elas ka Pärnus, muidugi uskus kõike nagu ka kõik Clarissa sõbrad. Aga ema ei uskunud ja see pani mind kõige rohkem imestama.
Tüdruk kannatas valu, ma mõtlen lausa füüsilist valu kooliaasta lõpuni. Lõpuks selgus, et ilma asjata jäi ta Pärnusse. Oma klassi ei olnudki ta seal võimeline lõpetama, Peeter oli ta viimase hingetõmbeni ära piinanud.
Alles hulk aega hiljem mõistis ema, et Clarissa ei valetanud Peetri kohta. Ema üritas Peetrit ära ajada, aga see tal ei õnnestunud. Ema vabandas mitmeid kordi, kuid arusaadavalt Clarissa ei andestanud talle. Lõpuks oli Trevor see, kes politseisse läks ja rääkis, mida ta isa oli Clarissale teinud.
Lõpuks kolis Clarissa isa juurde Tallinnasse. Loomulikult tegi isa kõik, et tütrel oleks seal hea olla. Tuba sai uus ja elus pööratud uus lehekülg. Kuid uue leheküljega tulid ka uued probleemid. Nüüd tuli Clarissa ellu isa uus naine ja varsti ka uus laps. Clarissa pidi nüüd arvestama võõrasemaga, kes aga osutus mõistlikuks inimeseks.
Mind üllatas see, et jutustuse, kus käsitletakse perevägivalda, on kirjutanud 15-aastane tüdruk. Kuna probleemi on käsitletud väga põhjalikult ja tõetruult arvan ma, et tegu võib olla tema sõbranna, sugulase, koolikaaslase või äkki iseendaga. Raamat pani mind uuesti mõtlema, kui hea pere minul tegelikult on: pere, kus on oma ema ja isa, kes armastavad, hoolivad ja hoiavad oma lapsi. Kurb on mõelda, et paljudel tänapäeva noortel on lagunenud pere ja mõnedki peavad taluma vägivalda. Iga kord, kui olen vihane oma pere peale ütleb mulle ema: ,, Mõtle, et teiselpool ust on üks pere, kes ei ela õnnelikult nagu meie, mõtle selle peale”. Ja nüüd ma mõtlen, nüüd ma tean ja mõistan, mis võib toimuda nii mõnegi suletud ukse taga. Seal võib olla üliõnnelikke peresid aga ka ülimalt kurva saatusega peresid. Minu pere on õnnelik, sest me hoiame kokku ja armastame üksteist!
Kõiki mõtteid, mis mu peas tiirlesid seda raamatut lugedes, on raske siinkohal kirjeldada. Ei hakka ka pikalt venitama, kuid ühe mõtte ütlen ma teile: "Hoidke oma peresid…"
No comments:
Post a Comment