Minevikuta mälestused- Ene Sepp

,,Kas sa oled 14-,15- või 16-aastane tüdruk? Või vähemalt oled olnud 14-, 15- või 16-aastane tüdruk? Kui sa pole 14-,15- või 16-aastane tüdruk…. Parem , kui sa siis ka selle raamatu lugemisele aega ei raiskaks." Nii tutvustatakse müügiloleva raamatu sisu.

No see mind ei peatanud! Lugesin raamatust iga peatüki, iga lehekülje, iga sõna. Ja tundub , et kirjanikul oli õigus. Ma ei mõtle nii nagu selle raamatu peategelane mõtles. Emaga tülis olemine ja selle eest põgenemine väikeses Eestis oli minu arust loll mõte! 

Kui mina emaga tülli lähen, räägin ma talle, milles on probleem. Tema aga põgeneb kodunt, et minna hääletama ja Eestis ringi hulkuma. See on sama hea kui minna surma otsima. Kas auto sõidab otsa, heaks pealevõtjaks osutub pedofiil või juhtub veel halvemaid asju, seda meie rändaja ei mõtle.

Lihtsalt nõme on mõelda niiviisi. 

Mina olen oma tulevikus kindel. Minust küll kedagi sellist ei saa. Raamatu autor aga väidab, et iga  14-, 15- või 16-aastane tüdruk mõtleb nii ja soovib selliseid seiklusi. No tere hommikust! Äkki tema ise oli ainus, kes nii mõtles? Äkki nii ta leidis oma ande raamatute kirjutamise? Sa kunagi ei tea…

Kui ma olin väike, tegin ma katse kodust ära põgeneda, aga kuna oli õhtu ja väljas sadas lund ja oli pime, ei olnud ma hulkumas väga kaua. Tüli põhjust ma ei mäleta väga, mingi telekanali vahetamine või midagi sellist oli. Ma viskasin seljakotti oma kaisujänku ja paar küpsist ja asusin teele. Tee oli minu küla tänaval. Jõudsin käia 20 meetrit kui kuulsin põõsas kedagi nihverdamas. Küsisin, kas seal on keegi, aga keegi ei vastanud. Kõndisin edasi kuni jõudsin oma parima sõbra maja ette, mis asus minu majast 3 maja edasi. Mõtlesin, et lähen tema juurde elama, aga otsustasin tagasi koju minna. Kodus oli pime. Läksin üles tuppa kus ema istus voodil ja ma jooksin talle sülle ja nutsin, et väljas on kole pime! Ma olin siis 6-aastane. Siis emps ütles, et isa läks mind otsima. Ta jõudis hiljem  kurnatuna ja murelikuna koju. Mõtlesin siis, et kunagi enam kodust ei põgene.

Ema on mulle rääkinud lugusid kuidas nad ükskord elus olid sõbrannaga hääletajad peale võtnud. Ei hakka kõike avalikustama, mis juhtus. Ütlen ainult, et ema ravis veel hulga aega oma murdunud rangluud. Sellepärast meie hääletajaid kunagi peale ei võta. Ja põhjuseid on veel ja veel ja veel.

Aga miks põgeneda tülide eest, kui neid saab ka lahendada?

Võib-olla oli tõesti loll mõte seda lugeda...