Õudne Eesti- Valmik Eesti õudusjutte

,,Rõugutaja tütar" Friedrich Reinhold Kreutzwald- LK 19

Omamoodi lugu tüdrukust, kes oli sündinud nahaga, mida kattis kuusekoor. Otsides talle meest kasutas ema igasuguseid võlujooke Leiti mees, joodeti sisse võlujook, aga ikka mees ei tahtnud seda tüdrukut.

,,Metsavaim” Veiko Belials- LK 56

Arvan, et see on minu lemmiklugu sellest kogumikust. Autor oli nii kaunilt seletanud mehe tundeid metsa vastu. Seda lugedes kuulasin rahulikku muusikat, mis andis emotsiooni juurde, et oleksin rohkem sündmuskohal. Lugu pani mind kohe seda uuesti lugema, kuna tahtsin veelgi enam sellesse süüvida. See puudutas mind väga, loodan, et ka teisi meie klassist.

 ,,Häitsmetund” Herta Laipaik- LK 86 

Saan sellistest tekstidest suhteliselt hästi aru, kuna mu vanaema räägib ka kergelt Saare murrakut. Nagu ma aru sain, rääkis lugu ühest neiust, kes läks ühte tallu tööle. Ta armus mehesse ja neid taheti paari panna, kuid tuli välja, et neidu polnud rahvanimekirja kirjutatud. Ta nimi leiti hoopis põlvkond tagasi elanud inimeste nimekirjast. Seega oli ta hauast tulnud kummitus, kes tõi ilmale uue lapse, sest oma eelmises elus oli ta oma lapse jõkke uputanud. Nüüd käis tema teine mina teda kummitamas ja piinamas, et sa pead oma patu lunastama. Mees leidiski ühel päeval naise vees ulpimas laps kätel.

 ,,Koju tulek” Liisi Ojamaa- LK 116

Ei saanud eriti aru. Niipalju sain, et tüdruk oli tulnud kokkusaamisele, mitte peole, vaid kokkusaamisele, kus osad olid täis ja teised tagusid kaarte, kolmas ulus oma surnud tädi taga. Lugu jäi veidi ebaselgeks, kuid oli kõikidest lugudest kõige kaasaegsem, mida ma jõudsin lugeda.

,,Suurte kuuskede man” Juhan Jaik-  LK 139

Lugu rääkis ühest häbematust kütist, kes lasi maha iga süütu looma, keda metsas nägi. Isegi laipa ei korjanud üles. Tema enda viimne päev jõudis kätte, kui ta suurt karu tahtis tappa. Karu hammustas ta kolba puruks ja surnud mees jäi metsa lamama. Inimesed leidsid ta alles hulk aega hiljem, kuna seal metsas ei käidud väga. Suhteliselt hirmus lugu.

,,Öö nõiapoes” Gert Helbemäe- LK 306

See on lugu, mille valisin pikemaks seletamiseks. 

Lugu rääkis raeapteekrist, kellele uksele ühel ööl järjekindlalt koputasid ühed mehed. Tüse apteeker sai voodist välja ning läks uksele vaatama, kes seal ta  öörahu rikub. Uksel seisid 4 meest. Paluti rohtu noorukile, kes lõdises külmast ja korrutas, et saatan on ta üle võtnud. Tusaselt hakanud apteeker rohtu kokku keerama. Kolmas mees avaldanud soovi saada rohtu, mis hoiab ära surma. Igaüks saanudki sõõmu sellest peekrist. Kuid nooruk jäeti ööseks apteeki paranema. Hommikul vara tulnud apteekri uksele klopsima kaastöötajad, öeldes, et keegi noormees lamab maas ja vähkreb. Alla jooksnud raeapteeker katsus ta pead, mis hõõgus nagu ahi külmal talveööl. Ta sai aru, et haigus, mida ta põeb, on KATK. Kolm päeva hiljem apteeker suri. Kuid keegi seda tähele ei pannud, sest surnute nimekiri oli pikk.

Lugu oli huvitav, parajalt pikk ja sisaldas hästi paljude sünonüüme. Üldiselt lood vanast Eestist ei ole minule väga huvipakkuvad, kuid seda lugu lugesin rõõmuga, sest minu arvates oli see väga hästi kirjutatud.

,,Surnu pärandus” Aleksander Tassa- LK 409

See oli ainuke lugu, millest ma absoluutselt aru ei saanud. Lugu rääkis Tartus juhtunust. Neljal leheküljel seletasid kaks meest, kuidas üks ruum välja näeb ja siis ülejäänud leheküljed pajatasid sellest, kuidas eksootilised ussid valla pääsesid ja neid tappa tahtsid. Uks oli lukus ja avada ei olnud võimalik. Kuid siiski imekombel pääsesid nad akna kaudu. Minule jäi lugu väga segaseks ja selle mõte arusaamatuks.

 ,,Ohvrid” Jaan Oks- LK 460

Lugu oli lühike, kuid omapärane. Kahel lehel oli jutustatud üks väike lihtne jutt eidest, keda peetavat nõiamooriks. Tal olevat tütar, kes otsib meest ning järghaaval hakkasid noored mehed külast kaduma. E tea, kas need lood omavahel ka seotud…ilmselgelt.

,,Ussid tõusevad õhku” Jaak Sarapuu- LK 464

Kurb lugu Jaanist, kes teiste sõnul läks hulluks. Minu arvates oli Jaan liiga palju elu üle järele mõelnud ning üks hetk ei mahtunud informatsioon enam pähe. Lõpuks sai ta ussi käest hammustada ja suri. Lühikese looga oli jutustatud kena lugu.

 ,,Surm” Richard Roht- LK 502

Õõvastav lugu. Kirjeldus surmale oli kole, aga muidu oli sõnakasutus väga mitmekesine ja ilus, kuid pisut raske lugeda.

,,Autokrati ebaõnn” Lew R. Berg– LK 508

Väga lühidalt, kuid hästi kirjutatud, mistõttu oli huvitav lugeda. Politsei ajas unes varast taga, varas ärkas ja samad politseinikud olidki uske taga.

Kokkuvõttes oli palju erinevaid lugusid, kuid suurt emotsiooni ei tekitanud. Iga kord uus lugu ja sa unustad kiiresti eelmise. Toredam oleks neid lugeda tervikuna. Paraku vanaaegsed lood mind isiklikult ei kõneta.             

Hetkel loen raamatut : ,, Monogrammi- mõrvad”- Agatha Christie

Kuristik rukkis-J. D. Salinger

Raamat rääkis 17-aastasest Holdenist, kes jutustab oma elust ja maailmavaatest. Ta käsitleb keerulisi teemasid, nagu kuuluvustunne, elu trööstitus ja võõrandumine. Öeldakse, et raamat on tuntuim teismeliste romaan. Sellest ma väga hästi aru ei saanud, miks see tõesti nii populaarne on, sest mind see raamat väga ei kõnetanud. Iga lause oli nii sügavasisuliseks ja keeruliseks tehtud, et ühel hetkel ei saanud enam pihta, mida selle all mõeldakse. Aga nagu näha, ülejäänud maailm armastab seda.

Tegevus leidis aset ainult mõne päeva jooksul. Holden visati koolist välja, jälle. Tal juhtus sedagi mitmel korral ennegi. Aga kuna ta oli väsinud kõigest, otsustas mõne päeva ringi uidata ja alles kolmapäevaks koju naasta.

New Yorki tänavatel kõndides ja mõtiskledes muusikast, filmidest, kirjandusest, religioonist, sõprusest, armastusest, sõjast jms, sain ma põhjaliku ülevaate tema maailmapildist. Teda panid mõtlema kõige tavalisemad asjad, nagu näiteks, mida kalad siis teevad kui vesi jäätub. Paaris sellises kohas kujunes raamat väga igavaks. Kuid oli ka väga huvitavaid mõtisklusi, mille üle ise ka hiljem mõtlesin.

Kohati meenutas Holden mind ennast. Paaris kohas kirjeldati ta suuri plaane, mõtles, et sõidab ära, ei tule enam kunagi tagasi. Vahest on ka mul väiksed plaanid peas. Aga kunagi need ei teostu, ilmselt siis hirmust.

Lugedes kujutasin millegipärast tegevust praeguses ajas. Kuid iga kord meelde tuletades, et tegevus toimus viiekümnendatel, muutus kogu pilt must-valgeks.

Kõige rohkem liigutas mind tema valmidus aidata rukkipõllul kuristikku kukkuvaid lapsi.  Tahe päästa kedagi teist, selle asemel, et enda probleemidega tegeleda...

Tupikusse jõudmist soodustab viha, ebaausus, mässumeelsus, murtud süda ja kõik muu, mis teeb meie päeva tumedaks.  Aga sellistel hetkedel, kui sa oled jõudnud tupikusse ja elust jääb mulje, et tagasiteed pole, võib-olla sa ei suudagi enam keskenduda oma teele, vaid aidata teisi, kes oma teed veel otsivad.

Tupikus olla ei ole tore tunne.  Enda ees näed sa vaid seina ning selja taga

sätendavat imeõhukest jääkihti, mis tagasi kõndimist enam ei kannata. Nii, et sa jäädki sinna istuma, vaatama ja ootama, millal see jää ära sulab, et siis ehk tagasi oma igapäevasesse ellu sukelduda.

Peas pöörles mul pidevalt mõte, et see raamat ei jutustanud ainult Holdeni paarist päevast vaid tervest tema elust. Sõnad raamatus väljendasid tema rõõmu õe Phoebe suhtes, aga minule vestsid nad hoopis midagi muud. Iga järgnev sõna puhastas mu tahmast vaatepilti tema minevikust. Iga järgneva lause, lõigu ja peatükiga nägin ma aina selgemalt kui rõõmus ta oli lapsena, kui palju positiivust võis leida tema silmist ja tegudest. Kuid pärast väikevend Allie surma, hakkasid need positiivsuse leegid kustuma. Iga päevaga kustus üks säde tema hinges. Säilinud oli ainult paar, tänu ta õele...

Raamat kirjeldab ka nende suhte südamlikku soojust. Näiteks, minu vanaema ütleb mulle alati, et säilita seda õdede vahelist soojust, sest kui elu näitab sulle hambaid, on sul alati olemas inimene, kes kuulab su mure ja on sulle toeks. Seda tõdemust võiks ehk liigitada üheks raamatu põhisõnumiks.

Internetis teiste arvamusi lugedes, jäi silma mulle üks väide: “Holden on sanatooriumis ja annab mõista, et tal on tuberkuloos (me ei tea, kas see on tõsi; võiks ka arvata, et tegu on vaimuhaiglaga), aga et ta on juba paranemas. Seal ta kirjutabki eelmise aasta juhtunust. ”

See lause pani mind uuest läbi käima Holdeni mõtiskused. Äkki ta oligi natukese hull? Sest tema jutud ajasid mind segadusse. Vahepeal on tal nii hea tuju, et kirjeldab iga lillekest, siis jälle nii törts, et ei viitsi enam üldse midagi tarka mõelda. Nagu ameerika mäed.

Ilmselt pean seda raamatut lugema veelkord, siis kui omal juba enam elutarkust. Loodan, et siis mõistan neid kilde ja killukesi, millest raamat jutustab, hoopis paremini.

Süü on tähtedel- John Green

Ma ei nutnud mitte kordagi. Mitte, et ma selle üle uhke oleks vms. Pigem just südametu, kuuldes, kuidas kõik halasid raamatu lõpus. Kujutan ette, kuidas tüdrukud istuvad voodis tekki all ja nuuskavad nina pabertaskurätti.

Kuidas ma seda raamatut lugesin, oli oma moodi.

Algul ma lugesin 2 nädalaga maksimum 30-40 lehte. Ei viitsinud väga lugeda, kui kumav ekraan kiirgab uudistest. Ma võtsin raamatu lennukisse kaasa ja kahe lennuga oli rohkem kui pool raamatut läbi loetud. Basseini ääres paar peatükki ja tagasi lennul paar lauset, kodus…mitte ühtegi sõna.

Võib ka öelda, et raamat oli masendav, sest mida lõpu poole, seda vähem ma lugeda tahtsin. Koju jõudes ma küll tahtsin lugeda, kuid ei raatsinud oma head tuju raamatuga rikkud, seega valisin päeva, mil kõhugripp hammustas küljest. Istusin oma toas voodil ja  jõudsin lugeda kolm lehekülge, kui raamatu lehed tühjaks jäid.

Lõpp ei teinud mind kurvaks.

Raamat räägib 16-aastasest Hazelist, kes põeb kilpnäärmevähki. Ta käis tugirühmas, kohtas seal võrratut noormest ning ülejäänud kolmveerand raamatust rääkis nende armastusest, mõttemaailmast, raskustest ja lõpetuseks teine teise kaotamisest.

Kõik inimesed ei ole võitjad. Samas ei ole ka kaotajaid ilma võitjateta ja võitjaid ilma kaotajateta. Mõned siin maailmas kogevad midagi valusat, mis sind kella tiksumisega tapab, teistelt süüakse ära pool ajust. Kolmandad viskavad varvast, sest ei ole oma eluga rahul .

Vähk on olevus, kes tahab valla pääseda, tahab ka elada ning mõned inimesed on lihtsalt ohvrid, kas selline on saatus? Küsiksin mina.

Kuid osad, need vähesed inimesed, kes õpivad koos sellega töötama, teda mõistma ja temast “lugu pidama”, saadab edu või surm, oleneb, milline vähk ja millises staadiumis see on.

Filmi käisin ka vaatamas. Kuid pettusin. Filmist oli välja jäetud väga palju asju, mis oleks filmi huvitavamaks teinud. Oleks võidud kasutada teistsuguseid laule.

Siis oli veel igasuguseid väikeseid asju, mis oleks võinud teistmoodi olla. Nagu ma ütlesin, ma ei jäänud eriti rahule.

( Raamatu lugesin läbi aprillis, kuid ei jõudnud lugemispäevikut teha. Siiski selle aja sees olen ma jõudnud kirjutada inglise keelse stsenaariumi ühe “tuleviku” filmi jaoks, ühe väikese (50 lehekülge, A5) raamatukese, mida ma kahjuks või õnneks ei avalikusta siin.)

Roger Ackroydi mõrv- Agatha Christie

Tundub, et ma peaks hakkama rohkem krimkasid lugema. Raamatu vältel paelus mind kogu aeg huvi, kes on see salapärane mõrvar. Pärast lugemist mõtlesin ja analüüsisin minut või paar, kellele halvad varjud langevad. Iga kord oli uus kahtlusalune.

Tegevus toimub ühes Inglise külakeses, kus kohe algul tapetakse jõukas lesk, kelle kohta liiguvad kõikvõimalikud kuulujutud. Roger Ackroyd, kes kavatseb lesega abielluda mõrvatakse peagi. Lõpplahendus pani mind kõige rohkem ahastama.

Raamat on Maailma krimi klassika sarjas ilmunud raamatutest 25. Seda peetakse krimikirjanduse nurgakiviks. Autoriks on Agatha Christie, kes on sündinud Inglismaal 1890 aastal.

Ta on tõenäoliselt kõige tuntum krimikirjanik maailmas. Tema raamatuid on müüdud üle 4 miljardi eksemplaari, 66 romaani ja 153 lühijuttu. Välja mõeldud detektiivid Hercule Poirot ja miss Marple-i seiklused on jõudnud ka filmidesse ja telesarjadesse.

Kahjuks andekas krimikirjanik suri 1976 aastal.

Soovitan kõigle kindlasti seda raamatut! Ütleme nii, et raamat hoiab teie nina lehtede vahel kauem, kui te seda ette oskate arvata.