,,Rõugutaja tütar" Friedrich Reinhold Kreutzwald- LK 19
Omamoodi lugu tüdrukust, kes oli sündinud nahaga, mida kattis kuusekoor. Otsides talle meest kasutas ema igasuguseid võlujooke Leiti mees, joodeti sisse võlujook, aga ikka mees ei tahtnud seda tüdrukut.
,,Metsavaim” Veiko Belials- LK 56
Arvan, et see on minu lemmiklugu sellest
kogumikust. Autor oli nii kaunilt seletanud mehe tundeid metsa vastu. Seda
lugedes kuulasin rahulikku muusikat, mis andis emotsiooni juurde, et oleksin
rohkem sündmuskohal. Lugu pani mind kohe seda uuesti lugema, kuna tahtsin
veelgi enam sellesse süüvida. See puudutas mind väga, loodan, et ka teisi meie
klassist.
,,Häitsmetund” Herta Laipaik- LK 86
Saan sellistest tekstidest suhteliselt hästi aru,
kuna mu vanaema räägib ka kergelt Saare murrakut. Nagu ma aru sain, rääkis lugu
ühest neiust, kes läks ühte tallu tööle. Ta armus mehesse ja neid taheti paari
panna, kuid tuli välja, et neidu polnud rahvanimekirja kirjutatud. Ta nimi
leiti hoopis põlvkond tagasi elanud inimeste nimekirjast. Seega oli ta hauast
tulnud kummitus, kes tõi ilmale uue lapse, sest oma eelmises elus oli ta oma
lapse jõkke uputanud. Nüüd käis tema teine mina teda kummitamas ja piinamas, et
sa pead oma patu lunastama. Mees leidiski ühel päeval naise vees ulpimas laps
kätel.
,,Koju
tulek” Liisi Ojamaa- LK 116
Ei saanud eriti aru. Niipalju sain, et tüdruk oli
tulnud kokkusaamisele, mitte peole, vaid kokkusaamisele, kus osad olid täis ja
teised tagusid kaarte, kolmas ulus oma surnud tädi taga. Lugu jäi veidi
ebaselgeks, kuid oli kõikidest lugudest kõige kaasaegsem, mida ma jõudsin lugeda.
,,Suurte kuuskede man” Juhan Jaik- LK 139
Lugu rääkis ühest häbematust kütist, kes lasi maha
iga süütu looma, keda metsas nägi. Isegi laipa ei korjanud üles. Tema enda
viimne päev jõudis kätte, kui ta suurt karu tahtis tappa. Karu hammustas ta
kolba puruks ja surnud mees jäi metsa lamama. Inimesed leidsid ta alles hulk
aega hiljem, kuna seal metsas ei käidud väga. Suhteliselt hirmus lugu.
,,Öö
nõiapoes” Gert Helbemäe- LK 306
See on lugu, mille valisin pikemaks
seletamiseks.
Lugu rääkis raeapteekrist, kellele uksele ühel ööl
järjekindlalt koputasid ühed mehed. Tüse apteeker sai voodist välja ning läks
uksele vaatama, kes seal ta öörahu rikub. Uksel seisid 4 meest. Paluti
rohtu noorukile, kes lõdises külmast ja korrutas, et saatan on ta üle võtnud. Tusaselt
hakanud apteeker rohtu kokku keerama. Kolmas mees avaldanud soovi saada rohtu,
mis hoiab ära surma. Igaüks saanudki sõõmu sellest peekrist. Kuid nooruk jäeti
ööseks apteeki paranema. Hommikul vara tulnud apteekri uksele klopsima
kaastöötajad, öeldes, et keegi noormees lamab maas ja vähkreb. Alla jooksnud
raeapteeker katsus ta pead, mis hõõgus nagu ahi külmal talveööl. Ta sai aru, et
haigus, mida ta põeb, on KATK. Kolm päeva hiljem apteeker suri. Kuid keegi seda
tähele ei pannud, sest surnute nimekiri oli pikk.
Lugu oli huvitav, parajalt pikk ja sisaldas hästi
paljude sünonüüme. Üldiselt lood vanast Eestist ei ole minule väga
huvipakkuvad, kuid seda lugu lugesin rõõmuga, sest minu arvates oli see väga
hästi kirjutatud.
,,Surnu pärandus” Aleksander Tassa- LK 409
See oli ainuke lugu, millest ma absoluutselt aru
ei saanud. Lugu rääkis Tartus juhtunust. Neljal leheküljel seletasid kaks
meest, kuidas üks ruum välja näeb ja siis ülejäänud leheküljed pajatasid
sellest, kuidas eksootilised ussid valla pääsesid ja neid tappa tahtsid. Uks
oli lukus ja avada ei olnud võimalik. Kuid siiski imekombel pääsesid nad akna
kaudu. Minule jäi lugu väga segaseks ja selle mõte arusaamatuks.
,,Ohvrid” Jaan Oks-
LK 460
Lugu oli lühike, kuid omapärane. Kahel lehel oli
jutustatud üks väike lihtne jutt eidest, keda peetavat nõiamooriks. Tal olevat
tütar, kes otsib meest ning järghaaval hakkasid noored mehed külast kaduma. E
tea, kas need lood omavahel ka seotud…ilmselgelt.
,,Ussid tõusevad õhku” Jaak Sarapuu- LK 464
Kurb lugu Jaanist, kes teiste sõnul läks hulluks.
Minu arvates oli Jaan liiga palju elu üle järele mõelnud ning üks hetk ei
mahtunud informatsioon enam pähe. Lõpuks sai ta ussi käest hammustada ja suri.
Lühikese looga oli jutustatud kena lugu.
,,Surm” Richard Roht- LK 502
Õõvastav lugu. Kirjeldus surmale oli kole, aga
muidu oli sõnakasutus väga mitmekesine ja ilus, kuid pisut raske lugeda.
,,Autokrati ebaõnn” Lew R. Berg– LK 508
Väga lühidalt, kuid hästi kirjutatud, mistõttu oli
huvitav lugeda. Politsei ajas unes varast taga, varas ärkas ja samad
politseinikud olidki uske taga.
Kokkuvõttes oli
palju erinevaid lugusid, kuid suurt emotsiooni ei tekitanud. Iga kord uus lugu
ja sa unustad kiiresti eelmise. Toredam oleks neid lugeda tervikuna. Paraku
vanaaegsed lood mind isiklikult ei kõneta.
Hetkel loen
raamatut : ,, Monogrammi- mõrvad”- Agatha Christie
No comments:
Post a Comment