Paradiisisaared Tahiti ja Tonga -Olev Remsu

See reisikiri räägib kaugetest saartest Vaikses ookeanis Polüneesia saarestikus.

Esialgu tutvustas autor, kuidas tal tekkis huvi Lõunamere saarte vastu. Selgus, et autor on pärit Tartust. Teda huvitasid juba lapsepõlves kapten James Cooki reisid Lõunamere saartele. Teine tema jaoks imetlusväärne mees oli Thor Heyerdal ja tema sõit  parvel “Kon-Tiki”.  Ka tema tahtis saada kapteniks, kuid probleemid silmadega seda ei võimaldanud. Siiski sai ta teise klassi tüürimehe paberid, mis võimaldasid sõitmist ainult siseveekogudel. Nii valis ta oma unistuste saartele sõitmiseks lihtsa madruse rolli. Laev nimega “Mann” 4 mehega pardal alustas Tallinnast teekonda esialgu ilma autorita, et jõuda Taani ühte sadamasse, kus temagi võeti peale.

“Mann” oli 29 m pikk moodne kalalaev ja 12 aastat vana. See tuli viia Tongale, et seal siis alustada kalapüügiga, sest kalapüügi võimalused Läänemeres oli piiratud põhjendusega, et kalavarud vähenevad, mida aga “Manni” kapten ei uskunud. Madrus Olevi kaaslasteks olid kapten Heino, tüürimees Ivo, vanemmehaanik Kostja ja motorist Igor. Heino tahtis jääda Tongale elama, sest teadis, et seal on väga hea kliima, suvel kogu aeg 25 kraadi sooja, talvel 20 kraadi ning lisaks elas seal tema poeg. Kuigi ekvaatori lähedal, ei ole seal tapvalt palav, sest ookeanilt puhuv tuul jahutab kuumuse. Ja päike paistib 350 päeva aastas.

Teekond kulges kõigepealt Kanaari saartele Las Palmase sadamasse, siis Väikeste Antillide saartele, läbi Panama kanali Vaiksesse ookeani ning sealt Tahiti ja Tonga saarele. Selle reisi eesmärk oligi viia kalalaev “Mann” Tongale. Pikal teekonnal, kus oli nii tormi kui sillerdavat ookeani, kirjeldab autor põhjalikult oma reisikaaslasi, öid vahipostil, töid ja tegemisi laevas, GPS-süsteemi tähtsust jm. Palju on juttu ka kaladest, merelindudest, sadamatest.

Lähemalt tutvustati Galapagose saarest möödumist ning põhjust, miks see nii tuntud on. Nimelt elavad saarel suured ja haruldased kilpkonnad ning ümbritsevas ookeanis merekilpkonnad.

Oma unistuste saart Tahitit ja selle pealinna Papeetet kirjeldas autor alles raamatu keskpaigas. Saare avastajateks peetakse nii hispaanlasi, inglasi kui ka prantslasi. Tahitist saigi lõpuks Prantsusmaa  asumaa ja see kestab tänaseni ning kohalikud elanikud on sellega päri, sest Prantsusmaa annab oma asumaade toetuseks suuri summasid. Tahitil on 30-40% elanikkonnast töötud, kuid nad saavad sama suurt abiraha kui Pariisi töötu ning elavad jõukalt, sest loodus annab nii toidu kui peavarju palmipuude all. Tahiti on kahekeelne, seal räägitakse nii prantsuse kui polüneesia keelt. Suurt rõhku pannakse haridusele, kuna sealt saab Prantsusmaa omale häid ja haritud töölisi. Prantsusmaa asumaadel on see pluss, et sealsed inimesed on automaatselt Euroopa Liidu kodanikud ning võivad elada ja töötada Euroopas. Rahvas on seal väga sõbralik, armastab laulda ja tantsida. Tantsud on nagu polüneesia eeposeks, nagu meil on “Kalevipoeg”.

Teekond Tonga saarele kestis 9 päeva. Sõidu ajal nähti tantsivat vaala ning arvatakse, et see on vaaladel üks informatsiooni vahetamise viis. Kapten Heino, kes oli enda sõnadel pool sajandit loodust jälginud, arvas, et kõik loomad räägivad. Heino poeg Risto oli Tongal elanud juba 4 aastat, oli abielus kohaliku tähtsa tegelase tütrega ning neil sündis just poeg, nii et Heino sai pojapoja ristsetele minna.

Raamatus on pikk ja põhjalik ülevaade Tonga saare loodusest, kliimast, elanikest, nende uskumustest. Tonga on väga usklik riik. Seal on väga palju kirikuid ja inimesed käivad kogu perega pühapäeviti kirikus, samuti ka Tonga kuningas. Tongal kui endine Briti asumaa on kakskeelne riik, seal räägitakse nii tonga kui inglise keelt. Erinevalt Tahitist, mis on senini Prantsusmaa asumaa, on Tonga iseseisev riik , mistõttu seal välisabi napib. Kuigi ka Tongal on sündivus väga suur, kaheneb selle riigi rahvastik 3% võrra aastas, sest noored lahkuvad välismaale. Ka Tongal pööratakse suurt tähelepanu haridusele. Koolisüsteem on eeskujulik, algharidus on kohustuslik ning kogu haridus tasuta. Kuningas nõuab, et ükski kirik ei tohi tegutseda ilma kooli ja rahvamajata.

Kuningas oli autori külastuse ajal juba 80. aastane, 2 meetrit pikk ning tohutult paks, kaalus 200 kilo. Tal on piiramatu võim, samas aga tongalased armastavad teda. Ka elanikkond, sealhulgas koolilapsed, olid pigem paksud.

Tonga saarel oli 18. aastat elanud teinegi eestlane, kapten Leonhard Niit. Temale viidigi kalapüügilaev “Mann”. Kapten Niit tegeles kalapüügiga ja oli Tongal kogunud suure varanduse. Kuigi Tonga asub keset ookeani ja kalavarud on seal suured, viiakse kala Jaapanisse, Hiinasse ja mujale, sest kohapeal kala eriti ei armastata.

Raamat lõpeb autori lahkumisega Tonga saarelt, nüüd juba lennukiga. Esialgu oli raamatut lugeda igav, sest räägiti poliitikast, oli palju muud juttu, mis ei olnud seotud reisiga. Hiljem aga muutus lugu huvitavamaks. Üldse oli raamatus palju huvitavaid fakte lindude, loomade, looduse ning inimeste kohta, mida ma varem üldse ei teadnud.  Lõppkokkuvõttes arvan, et raamat oli täitäitsa tore. Aga siiski mulle üldiselt reisiraamatud ei meeldi aga kunagi ei tea, kõik räägivad, et ned Minu sarja raamatud pidavat imehead olema.

Avatar -James Cameron

Tahtsin esimesena just sellest filmist kirjutada, kuna see on mu lemmik film.

Avatar tuli kinodesse 18.detsember 2009  (USA-s).  Režissöör, kirjutaja, produtsent on James Cameron. Huvitav fakt on see, et filmi ise kirjutas James 95.aastal. Tehnoloogia polnud arenenud sellel ajal nii kaugele, et oleks saanud sellise ulmefilmi teha. Võimalus oli seda teha animatsiooniga. Teine varjant aga värvida näitlejate kehad siniseks, ehitada stuudiosse "vihmamets". Kumbki varjant ei sobinud Jamesile nii, et ta pani stsenaariumi laua sahtlisse ja unustas selle ära. 

2005. aastal võtis ta selle uuest välja, pühkis tolmust puhtaks ja koos oma eelmise filmi Titanic-u produtsendi Jon Landauga otsisid nad vastust oma küsimusele, kas nüüd on selle filmi toestamine võimalik?

Vastus oli rõõmu tegev Jamesile ja Jonile. Filmis kasutati Motion Capture-it. Filmi tegemine võttis hulk aega, kuna selle filmimine oli oma moodi pähkel. Läbi minu teadmiste filmiti seda kolmes osas.

Kõige pealt tehti väikesed draakoni taolised kujukesed, millele kinnitati väikesed "markerid" mille järgi siis arvuti ära tunneb ,et see on see objekt mille liikumist ta peab salvestama ja jälgima.

Teises osas, olid siis näitlejatele pandud selga kostüüm, mis oli kaetud markeritega. Kui pilti vaadata lähemalt on näha, et nende näo ees on üks väike kaamera mis filmib nende emotsioone, et pärast Avatar väljendab täpipealt samasuguseid emotsioone. Selleta ei olesk film pooleldi nii hea olnud. Pildil on näha, et näitleja seisab ühel asjal, mis siis liigub nagu see draakon ,kelle seljas ta peaks lendama. 

Selles filmis ei ole ükski Avatari tegevus animeeritud.  Kõik on näideldud. Nad on teinud mitu kuu võitlus treeninguid, harjutanud välja mõeldud Nav'i keelt jm. 

Kolmanda osana filmitakse sõna otseses mõttes mitte midagi. Käidi kaameraga lihtsalt mööda ruumi. Sellega saavutati kaamera liikumine. Tänu sellele sai kaamera filmid draakoni lendu pealt vaates, alt vaates, ees, taga, küljel jne. 

                        Ja tulemus on selline:

Muusika ,mis sellele filmile tehtud on vapustav. Pean avama selle kahest otsast. Ilma muusikata/ heli efektideta ei oleks see vaatamist väärt. Aga teisest otsast see soundtrack on minu jaoks peale sisu üks tähtsamaid asju. Kõik paugud, karjed, tuule vilinad, Nav'i keelsed laulud, kõik need panid sind filmi ajal tundma, et oled seal samas. Üle sinu pea lendavad rohelise hiigla suured Ikran'id ja Avatarid jooksevad sinust mööda. Ma tahan, et te saaksite aru, kui ilus see muusika on, siin on sellele link: 

https://www.youtube.com/watch?v=XCqRfhtoe3s

Selle filmi sisu läks mulle väga südamesse. Kogu see lugu mis jutustati oli väga huvitav ja pani pärast filmi selle üle järele mõtlema. Inimesed tulid uuele planeedile Bandora, kuna nad leidsid, et siin leidub üht maavara, mida inimkonnale vaja läheks, selle käigus hakkasid nad hävitma loodust . Samas see jutustas lugu ühest mereväelasest. Jake Sullyist, kes sai lähedaseks ühe Nav'iga, Neytiriga. See sündmus mida nad koos läbi elavad on üli raske ja mentaalselt proovile panev. 

Kui mulle antaks selline võimalus, minna uude maailma, uude keskonda, kus ma oleks võõras, vastane oleks ma nõus seda nägema. Raske on mõelda, et peaks läbi kosmose minema planeedile. Nägema Avatare, kes on minust omajagu suuremad, tundma õppima taimi mis seal maailmas hingavad ja hakkata maailma pilti nägema läbi nende silmade.

Soovitan julgesti kõigile seda filmi. Mina sain enda tuleviku eesmärgi sealt filmist. Et teha selline filmi, mida pole kunagi tehtud. Ühtlasi on James Cameron ka minu lemmik režissöör.

Fantaasia on mu parim sõber, mis mul muud öelda jääb.