Gerald Durrell „Minu pere ja muud loomad“

Lugesin raamatut ,,Minu pere ja muud loomad”. Alguses eeldasin, et raamat osutub tüütuks ja titekaks, kuid pärast oma emaga rääkimist sain teada, et tema vanaema luges seda ja talle olevat väga meeldinud. Noh, mis siis ikka, hakkasin raamatuga peale.

Peategelane on raamatu autor Gerry (Gerald) Durrell. Kui ta oli 10-aastane, kolis perekond Inglismaalt Kreekasse Korfu saarele. Kõik sündmused toimuvadki Korfu saarel. Gerry on poiss, kellel on suur huvi looduse vastu. Ta korjab ja kogub väiksemaid loomi, linde ja putukaid. Ema pani Gerry koduõppele. Teda õpetasid paljud loodusehuvilised ja tarkuritest õpetajad. Toimusid mitmesugused jalutuskäigud loodusesse, Gerryle see meeldis. Mina olen ka käinud Korfu saarel, kuid pole lähemalt tutvunud selle loodusega. Kui mina oleksin olnud selle poisi asemel, siis mina poleks hakanud korjama ja koguma sitikaid ja putukaid, vaid oleksin neid hoopiski pildistanud ja filminud. Pildid oleks teinud selle raamatu palju huvitavamaks.

Raamat on 350 lehekülge paks, milles peitub kirjeldusi loomadest ja loodusest, seiklusi perega ja nende sõpradega. Seikluste keskpunkt oli minu jaoks Larry, Gerry vanem vend. Larry oli kirjanik, kes tahtis kõiki õpetada. Mulle endalegi meeldib teisi õpetada, aga siis, kui mul tõesti teadmisi on. Larry eriti ei hinnanud teiste saavutusi, pigem kadestas neid.

Kord venna Lesliega vaieldes jahipidamise üle, teatas ta, et kahe linnu korraga tabamine pole mingi kunst. Kui ta seda siis tegelikult teha üritas, lõppes katse Larryle väga kuvalt – kukkumisega mudasse ja muidugi lendasid linnud minema, kodus enda täis joomise ja lõpuks tulekahjuga.

Pere oli suur. Selles oli 4 last: Larry 23-aastane, Leslie 19-aastane, Margo 18-aastane ja jutustaja Gerry (Gerald) 10-aastane ning nende ema. Isa oli surnud. Lisaks veel teenijad ja Gerry koduõpetajad. Ja minu lemmikud KOERAD! Neid oli neil lõpuks 5 tükki. Minu arvates tegid koerad oma vempudega raamatu veelgi huvitavamaks.

Minu lemmiktegelane (peale koerte) oli Leslie. Tema on minu moodi, sest kartis ka roomajaid.  

Sündmus, mis juhtus Lesliga (pealekauba veel kõige õudsam) oli see, et Gerry oli toonud oma nastikud vanni kuuma päikese eest varjule. Vaene Leslie tahtis vanni võtta. Kooris ennast paljaks ja vaatas vanni. Kisaga jooksis Leslie ruumist välja ja nastikud ujusid külmas vees edasi. Mina ei oleks kunagi enam seda vanni kasutanud, teades, et need olevused on ujunud seal.

Minu arvates oli raamatus liiga palju looduse kirjeldusi ja neid lugeda polnud kuigi huvitav. Palju huvitavam oleks olnud vaadata pilte neist kohtadest ja loomadest, mida ta kirjeldas.

Nad oli Korful kokku peaaegu viis aastat. Kui nad ära läksid, oli Gerry juba 14-aastane, aga see ei tulnud kusagilt raamatust välja. Algusest lõpuni olid kirjeldused ikka väga üksikasjalikud, mida vaevalt suutis kirja panna 10-aastane poiss. Tänapäeval sellist poissi ei leia nii lihtsalt.  Tänapäeva poised on arvutimängude maailmas. Mina vähemalt ei tunne kedagi, kes südamest loodust armastab (välja arvatud meie vana looduse õpetaja Irja).

Kui raamatut lugesin, siis paljud tulid mu juurde ja hakkasid pajatama, kuidas nemad seda lugesid, see oli kohati huvitavam kui raamat iseenesest.

Minule see raamat erilist huvi ei pakkunud. Actionit üldse polnud, ka nalja sai harva. Väga kritiseeriv ma ka ei taha olla, aga soovitan seda mõnele looduselapsele või lapsele, kellele meeldib lugeda lõpmatult pikki seletusi.