Ma ei nutnud
mitte kordagi. Mitte, et ma selle üle uhke oleks vms. Pigem just südametu,
kuuldes, kuidas kõik halasid raamatu lõpus. Kujutan ette, kuidas tüdrukud
istuvad voodis tekki all ja nuuskavad nina pabertaskurätti.
Kuidas ma seda
raamatut lugesin, oli oma moodi.
Algul ma lugesin
2 nädalaga maksimum 30-40 lehte. Ei viitsinud väga lugeda, kui kumav ekraan kiirgab
uudistest. Ma võtsin raamatu lennukisse kaasa ja kahe lennuga oli rohkem kui
pool raamatut läbi loetud. Basseini ääres paar peatükki ja tagasi lennul paar
lauset, kodus…mitte ühtegi sõna.
Võib ka öelda, et
raamat oli masendav, sest mida lõpu poole, seda vähem ma lugeda tahtsin. Koju
jõudes ma küll tahtsin lugeda, kuid ei raatsinud oma head tuju raamatuga
rikkud, seega valisin päeva, mil kõhugripp hammustas küljest. Istusin oma toas
voodil ja jõudsin lugeda kolm lehekülge,
kui raamatu lehed tühjaks jäid.
Lõpp ei teinud
mind kurvaks.
Raamat räägib
16-aastasest Hazelist, kes põeb kilpnäärmevähki. Ta käis tugirühmas, kohtas
seal võrratut noormest ning ülejäänud kolmveerand raamatust rääkis nende
armastusest, mõttemaailmast, raskustest ja lõpetuseks teine teise kaotamisest.
Kõik inimesed ei
ole võitjad. Samas ei ole ka kaotajaid ilma võitjateta ja võitjaid ilma kaotajateta.
Mõned siin maailmas kogevad midagi valusat, mis sind kella tiksumisega tapab,
teistelt süüakse ära pool ajust. Kolmandad viskavad varvast, sest ei ole oma
eluga rahul .
Vähk on olevus,
kes tahab valla pääseda, tahab ka elada ning mõned inimesed on lihtsalt ohvrid,
kas selline on saatus? Küsiksin mina.
Kuid osad, need
vähesed inimesed, kes õpivad koos sellega töötama, teda mõistma ja temast “lugu
pidama”, saadab edu või surm, oleneb, milline vähk ja millises staadiumis see
on.
Filmi käisin ka
vaatamas. Kuid pettusin. Filmist oli välja jäetud väga palju asju, mis oleks
filmi huvitavamaks teinud. Oleks võidud kasutada teistsuguseid laule.
Siis oli veel
igasuguseid väikeseid asju, mis oleks võinud teistmoodi olla. Nagu ma ütlesin,
ma ei jäänud eriti rahule.
( Raamatu lugesin
läbi aprillis, kuid ei jõudnud lugemispäevikut teha. Siiski selle aja sees olen
ma jõudnud kirjutada inglise keelse stsenaariumi ühe “tuleviku” filmi jaoks,
ühe väikese (50 lehekülge, A5) raamatukese, mida ma kahjuks või õnneks ei
avalikusta siin.)
