Trifiidide päev- John Wyndham

Üritasin leida ükskõik millist raamatut, et Trifiitide päeva ei peaks lugema. Raamat nägi välja vanaaegne  ning kiri oli minimaalne. Kohe tekitas minus vastumeelsust. Kuna minu sõbrad kavatsesid lugeda ikkagi seda raamatut, lõin käega oma eelarvamustele ning võtsin raamatu ette. Öeldakse, et igas päevas õpid sa midagi ja tol päeval õppisin seda, et tuleb unustada oma eelarvamused ja süveneda raamatu sisusse.

Ma ei hakka rääkima, milline on raamatu süžee, pigem kirjeldaksin oma postituses tekkinud emotsioone. Raamatut lugedes tekkis mulje, et see on kirjutatud 21. sajandil, sest kogu olustik oli väga moderne ja kõnekeel võrdlemisi lähedane tänapäevasele. Vahepeal kiikasin raamatu viimasele lehele, kus olid read autori kohta. Lugesin, et raamat on kirjutatud 1951 aastal. Ehmatusega jätkasin lugemist.

Raamat meenutas mulle seriaali Walking Dead. Kunagi pole selle ühtegi osa otsast lõpuni vaadanud, aga reklaamidest (ja teiste jutust) olen aru saanud, et haigusesse nakatunud inimesed on muutnud zombiedeks ja teised inimesed peavad end nende eest elus hoidma. Rääkisin sellel teemal ka Noraga ja temagi nõustus minuga.

Nagu olekski seriaali autorid kirjutanud oma stsenaariumi selle järgi ja lihtsalt muutnud lilled zombiedeks. Ütleksin, et väga adekvaatne samm stsenaristide poolt.

Raamatu lugemine muutus mulle palju huvitamaks kui sain teada, et kogu sündmustik toimub Inglismaa eri paigus. Kujutluspilt oli mul olemas, kuna olen ise Londonis Oxford streetil käinud, Brightonis elanud jne.

Kõik tegelaskujud jätsid mulle sümpaatse mulje. Mind häiris see, et tahtsin Billi ette kujutada 20. aastase noormehena, kuid kujutluses nägin teda 35. aastase habemesse kasvanud mehena. Ma ei tea, miks see nii tundus, kuid selline kujutlus häiris mind kohutavalt. Joselle oli mu kujutluspildis noor peenike blondide juustega daam. Algupäraselt ei olnud ta väga perekeskne, kuid raamatu lõpus oli ta pereinimeseks kasvanud ja nimetas ennast farmeriks. Raamatu lõpetamisega oleks aga  nagu kiirustatud: üks hetk liikus sündmustik lihtsal viis aastat edasi. See oli üllatav ja arusaamatu.

Sisu poolest on raamatut raske liigitada. Selles leidus nii fantaasiat, õudust kui ka teaduslikke sümboleid. Rääkides fantaasiast võiks tuua näiteks trifiidid. Reaalses maailmas ei jaluta meile vastu hiiglaslik lill ega peksa meid oma lehtedega.

Teadusliku fantastika poolele liigitaksin selle ka, mida näitavad leiutatud biorelvad, satelliitide põhjusel inimeste pimedaks jäämine jm.  Kogu raamat oleks nagu autori poolt kirjutatud tulevikku silmas pidades. Õudust oli raamaus samuti, aga õudukate hulka see raamat kindlasti ei kuulu. Minu arvates oli raamat 100%-iliselt antiutoopiline.  Raamatus  kujutatakse hirmuäratavat ühiskonda ja kirjeldatakse võimalikke katastroofe. Kui ma kuulsin oma klassikaaslaste arvamusi raamatu mõttest, leidsin ma sellest veel palju muud, mida lugedes esialgu ei märganud.

Ma ei pannud tähele, kuidas korraga kõik inimeste elust ära kadus ja kuidas nad soovisid seda eluviisi tagasi. Vaatasin neid haletsevaid lauseid pealiskaudselt. Nüüd uuesti arutledes selle üle saan aru, mis tähendab lause: sa õpid alles siis asju ja olukordi väärtustama, kui sul neid enam ei ole. Ma ei kujutaks oma elu ette ilma oma pere ja koduta, et need lihtsalt ühel hetkel kaovad ja mulle ei jää midagi alles.

Tihtipeale ma vingun millegi nii tühise üle. Nii raske on mõista seda, et vahetevahel me tõesti vihastume tähtsusetute asjade pärast. Ma ütlen kellelegi halvasti lootes vabandust paluda alles homme. Mis siis kui homset ei tule? Mis siis kui teda pole enam minu tavapärases homses?

Muudatusi peame me kõik oma elus tegema, eriti tänapäeval, kus tehnoloogia  areneb  pikse kiirusel ja see võib ohustada meid ja meie armastatuid. Ilma, et me seda ise märkaks....

Libahunt- August Kitzberg

Pealiskaudselt oli lugu hea. Loo sisu oli lihtne ja aru saadav, kas ta just mu lemmik oli, on raske öelda, kuna raamatul ja näidendil on siiski vahe.

Vahe nii suur, et kohati oli silmal raske lugeda kuna iga lause alguses oli kirjutatud rääkija nimi. Tekst ei sujunud, mida ka muidugi näidendi puhul loota ei saa.

Sellest hoolimata oli see hea näidend ja väga konkreetselt esitatud. Jällegi teatrisse ma seda vaatama ei läheks.

Mulle kuidagi üldse ei meeldi vanad Eesti lood, kindlasti suure osa mängib minu arusaamast kõnepruuk, eks tänapäeva lapsed väga ei mõistagi neid vanemadi sōnu ja keerulisemaid käändeid. Aga eks me ka õpime ja omandame teatud ajaga oskuse ka neid mõista.

Loo šuseest ei hakka ma pikalt pajatama. Kuigi lühidalt kokkuvõttes võin öelda, et lugu rääkis perekonnast kuhu ühel külmal õhtul jõudis ukse taha noor neiu, kellest keegi midagi ei teadnud. Teda peeti nõia tütreks, huntide kasvandikuks.

Aastate möödudes kasvasid Tiina ja pere poeg Margus kokku. Vanemast peast tahtsid nad abielluda, kuid kogu perekond mõistis mõtte hukka. Neiu põgenes metsa ja jättis pärast viimane kord tagasi tulles mehega hüvasti. Mitme aasta pärast kui Margus juba kasuõe Mariga oli abielus naasis ta koju pimedal õhtul. Mõne aja pärast kukkus ukse ette Tiina ja Marguse haaras ta kohe enda käte vahele kuna metsas oli Margus kogemata teda tulistanud. Enne oma surma jõudis Tiina veel öelda kuidas ta teda armastab ja siis heitis hinge.

Tiinas ma nägin rohkem tänapäevaliku iseloomu. Tal oli vaba hing, millele polnud ta piire seadnud. Teiste arvamus oli alati tähtis ära kuulata ja arvestatda, et iga inimene näeb asju teistmoodi, keegi selle eest ei ole imelik.

Miks ma seda kõike just tänapäevalikuks nimetan on aga selle pärast, et me elame demokraatlikus riigis ja me oleme harjunud vastuväidete ja arvamustega. Üldiselt kõik tänapäeva inimesed, täpsemalt noored, sellise iseloomuga nagu Tiina.

Kui rääkida üldiselt perekond Tammarust, siis nad olid väga üksmeelselt kivikujud. Nii kuidas arvas vanem ees, nii arvasid ka kõik teised. Käidi ka vanade kommete ja uskude järgi. Tänu Tiina välimuse ja iseloomu tunnustele nad saidki aimu selles, et ta võib libahunt olla.

Samas meenutab see perekond tänapäeva negatiivseid inimesi. Näiteks noori, kes peavada oma arvamust õigeks ning laidavad teiste arvamused maha.

Kui rääkida eraldi Marist, siis tema oli lihtsalt kade rullnokk. Kui pere pidas Tiinat libahundiks tunnuste pärast, siis Mari pidas teda kriimsilmaks kuna ta oli lihtsalt kade. Aga peaks mainima, et väga naiselik käitumine.

Kärbeste Jumal- William Golding

Julged poisid peaks kohe mainima. Ennast sellises situatsioonis küll adekvaatsena ei näe, aga no eks kõik keerasid lõpuks ära. Aga vaadates kogu olustiku seal, kuidas sa EI saa lõpuks hulluks minna. Kui iga leht on sama, iga kivi nagu eelmine, lisaks kiirgab päike kuklasse ja meri ainult kohiseb üksluist laulu. Lootus kustub nagu iga järgmine leek.

Raamat rääkis poistest, kes lennuõnnetusest olid pääsenud. Õnnetus leidis aset üksikul saarel teise maailmasõja ajal.

Kuna täiskasvanutest polnud keegi ellujäänud, pidid lapsed iseseisvalt hakkama saama, öeldes iga oma järgneva tähtsa sammu eest: nagu täiskasvanu teeks.

Kogu punti hakkas ülal pidama Ralph, kuna tema oli algselt see poiss kes kõik ellujäänud metsast välja karbiga pasundas. Tehti koosolek mille käigus kehtestati reegleid. Näiteks üks nendest oli rääkimis luba ainult karpi käeshoides.

Pundis oli ka poiss Jack, kes tahtis ise muidugi pea olla, kuid algul leppis ainult küttide peana. Autor nägi Jacki kui poliitikut. Auahne, kade ja liiderlik.

Nii poisid panid paika reeglid, tööd jne. Ööbisid nad terrassil, mis oli mere lähedal.

Väiksemad öösiti nuuksusid emade järele, osad hakkasd lugusid rääkima oma kohtumisest koletisega. Lõpuks muutus see reaalsuseks, kuni kõige arukamatele oli auk pähe räägitud, et metsas elab koletis. Tegelikuses oli koletis kõigest siga, kuid laste silmad seletasid midagi muud.

Vaikselt hakkasid tööülesannete täitmine kõrvale kalduma. Ralphi tähtsaim pioriteet hoida tuld üleval, et märku anda laevadele ei kõlanud teiste kõrvades kuigi tähtsana. Pigem valdas laste meeli nälg, seega Jack ( kütt) sai endale kuulsust, kuna tema ajendas lapsi pigem küttima sigade järele, kui mingit tuld üles teha.

Raamatus ka tähtsat osa mänginud poiss, kelle hüüdnimi oli Põssa, aitas Ralphi positiivsena hoida, kogu Jacki negatiivsuse eest. Kuid lõpuks kui Jack oli ohjad enda kätte võtnud ning kõikide laste poolehoiu võitnud,  kerkis suur viha Jackil Raphi vastu. Põssa, aus ja ustav sõber üritades Jackile aru pähe panna, tõi sellega kaasa ta enda surma. Sammuti suri ka Simon.
Oskasin välja lugeda sealt sõnumit, et tarkus sind sellises olukorras otseselt välja ei aita. Lõpuks on see ikkagi enesekindlus ja tahtejõud. Simon ja Põssa mõlemad paistsid silma on tarkuse ja teadmisega, kuid ainult lugejale. Poistele siiski jäi peale see tugevam pool, kas siis rammu või karmide sõnade pärast. Muidugi oli mul ka kõige kurvem moment kui lugesin nende surmast. Siiski näisid nad mulle kõige sümpaatsematena.

Pärast juhtunut hakkasid poisid Ralphi küttima. Puhkes ka tulekahju. Raamtu lehed ainult jutustasid ja lõid kujutlus pilte ette, kuidas Ralph ennast peita üritas ja kuidas ta jooksis higipull otsa ees. Hambaid krigistades lugedes lõppu, põrkas Ralph kokku mereväälasega, kes oli juhtunud saarest mööda sõitma ning olevat suurt tulekahju näinud.

Sellega ka raamat lõppes. Veel alles jäänud said elusalt tagasi koju.

Raamat oli teistsugune kui ma ootasin. Kujutasin pigem lugu rohkete sündmuste ning vähesemate kirjeldustega ette.  Kuid kui arvestada kirjanduse tunnis kuulatust, 20 sajandi kirjanikele meeldis teha pikki kirjeldusi.

Kui rääkida rammatu mõttest siis pärast klassis arutamist mõistsin, et iga tegelane tegi kokku terviku ehk ühiskonna. Nagu ka autor oli kujutanud tegelaskujusid inimestena, kes moodustavad omamoodi pundi ühiskonnas nagu nt poliitikud. Golding avaldas oma vaatevinklist arvamust, kuidas tema kedagi näeb. Põlastus poliitikute vastu ja headus kirjanike suhtes.

Arvan, et tean põhjust miks ta on meile kohustusliku kirjanduse all.

Tean, et omalajal kirjutatud raamat oli teistest niivõrd teistsugune, et see osutus paljude lemmikuks, nagu näiteks mu vanaema omaks, kes raamatut on korduvalt lugenud.

Kuulsust kogu see hiljem. Kuid mis siiski tõmbas kõikide ninad raamatusse oli laste täiskasvanulik käitumine. Varem pole keegi lugenud raamatuid kus 5-13 aastased lapsed tapavad üksteist.

Ausalt öeldes, tundisn ennast raamatu algul piinlikult, kuna panin ennast pidevalt raamatus olevatesse situatsioonidesse. Näiteks Ralphi tark tule püstitamis mõte poleks mulle kohe pähe tulnud. Pigem oleks ma läinud lennuki vrakki juurde täiskasvanuid otsima või siis paanikasse sattunud. Kuid sellises olukorras on kõige mõistlikum säilitada rahu, mida meile 24/5 koolis räägitakse.

Kõige sümpaatsemana tundus mulle Põssa. Tema oli asjadega kursis, teadis potensiaalseid ohte jne. Ralph oli pigem tema nn “õpipoiss” kellele ta oma arvamust pähe väiksel määral tagus. Järgi mõeldes ainuke asi, mis Ralphil kolpa jäi oli tähtsus säilitada tuld. No ja see ei õnnestunud neil ka. Siiski pääseti saarelt tänu tulele. Mis võib omakorda ka sõnumina näida: teadmatuses on ka teadlikus. Kui elus on situatsioon kuhu sa piltlikult öeldes kinni silmi kõnnid, siis hoia meeles, et igas halvas asjas on ALATI ka head!

Raamat ei ole päris lemmik, kuid kindlasti eluline ja kohustuslik lugeda igal noortel!

Kirjandusklubi 5

Rocca al Mare kool, 09.01.15

Katariina Rahumägi, Margaret Markvardt, Anna-Mai Allikmäe

,, Põlenu katsed"- James Dashner

Võtmeteemad:

Võtmeteemana võib nimetada Jooksjate usuku lõppu. Ainuke asi, mis nende jalgu jooksmas hoidis, oli teadlikkus oma haigusest ja sellest, et lõpus on ravim.

Iga inimene ei saanud endale lubada seda kallist ravimit, sest päikese plahvatusest tekkinud haigus oli väga võimas ja vastumürgi tegemine väga kallis.

Mis viib meid edasi järgmise võtmeteemani. Need on Tölbid.

Tölpideks kutsuti inimesi, kes olid nakatunud haigustesse ning viidi linna surema. Jooksjate teekond läbi linna oli õõvastav ja raske. Kohati erinevate haiguste küüsi sattunud inimesi, mõned kergelt haiged, nagu näiteks Jorgie ja Brenda, kuid ka raskelt haigeks jäänud ja hulluks läinud inimesi. Kurb oli lugeda seda, kuidas oma kaasmaalasi kutsutakse Tölpideks nagu nad ei olekski normaalsed vaid loomastunud elajad. Igapäevaselt keegi meie seast jääb haigeks, ega haiguse pärast veel inimlikkus ei kao, lihtsalt sul on üks segav faktor elus juures.

Võtmestseenid: 

Teresa ja Thomase kohtumine kõrbe majakeses oli kindlasti võtmeteema, kuna kogu majakeses juhtunu püsis Thomase mõtteis läbi terve raamatu. Suudlus andis Thomasele lootust, et siiski on siin maailmas veel miski, mille nime elada. Murekoorem muutus aga aina raskemaks ja küsimused ta peas kas temaga on kõik korras? kraapisid ta mälestusi puruks.

Kõige kurvem koht raamatus oli Thomase enesehinnangu langus, elu mõtte ja hoolivuse hääbumine. See kadus tal siis kui Teresa koos Arisega olid ta vedanud koopasse surema, pannes ühtlasi uskuma, et Teresa armastab Arist. Nad lükkasid ta ruumi, kuhu lasti gaasi ning Thomas uinus.

Pärast ärkamist samas ruumis avas Teresa ukse ja selgitas Thomasele, miks ta niiviisi tegi. Sel hetkel kaotas Thomas usu ja armastuse Teresa vastu.

Võtmekarakter:

Thomas, Thomas, Thomas, Thomas! Tema on kõige erilisem ja tähtsam. Pärast tema tulekut kõik muutus, temas oli midagi, mis tõmbas mind raamatusse, andis hea lõpu lootuse ja tahtmise lugeda rohkem raamatuid. Küllaltki hea põhjus või mis?

Teresa on järjekorras järgmine. Tema on ka eriline, kuna ta oli poiste kambas ainuke tüdruk ja ilmselt tuli samast kohast kus Thomas, MOOLOKI loojate seast.

Mihno- Juht: hea, tegija, uskumatult hea karakter, Tähtis

Niwt: Jooksjate aju, tark ja südamlik karakter, Tähtis

Võtmesümbolid:

·      Ruum seal mäe sees, kus Teresa jättis Thomase gaasi sisse.

·      MOOLOKI ühing, kuna see korraldab neid katseid Jooksjatele

·      Ja haigus, mille nimel joosti ravini.

Peategelane:

Thomas.

Labürinti jõudes oli kõikide poiste mälu kustutatud ja ainuke asi mis paari päevaga meenus, oli nimi. Unes naasid neile vanad mälestused minevikust, emast, MOOLOKist, kui elu veel normaalne oli.

Filmis kehastab Thomast Dylan O’brian, kelle juuksed on mustad, keha on vormis ja näitlemisoskus laes.

Ta põhiline soov oli põgeneda sellest kohutavast katsest, ta tahtis kogeda päeva, millal saab jälle magada, süüa, pesemas käia, kuid see tundus nagu kättesaamatu unelm. Kohati takistasid teda ka oma mõtted, pea kumises küsimustest, kuna ta oli rännanud teadmatuses 2 nädalat. Takistajateks olid muidugi ka Tölbid, kaaslased, ilmamuutused.

Kuid Thomas on tark poiss, kes oskab pingelises olukorras rahulikuks jääda. Ma arvan, et kannatus viiski ta õnneliku lõpuni. Jõudes lõppu, pelgupaika, alistasid nad veel viimsed koletised ning sealt edasi pääseti uude staapi. Kuid erinevalt Thomase ootusest rahulikust elust, oli ta lukustatud üleni valgesse ruumi, mis andis talle teada, et katsumused ei ole veel läbi...