Trifiidide päev- John Wyndham

Üritasin leida ükskõik millist raamatut, et Trifiitide päeva ei peaks lugema. Raamat nägi välja vanaaegne  ning kiri oli minimaalne. Kohe tekitas minus vastumeelsust. Kuna minu sõbrad kavatsesid lugeda ikkagi seda raamatut, lõin käega oma eelarvamustele ning võtsin raamatu ette. Öeldakse, et igas päevas õpid sa midagi ja tol päeval õppisin seda, et tuleb unustada oma eelarvamused ja süveneda raamatu sisusse.

Ma ei hakka rääkima, milline on raamatu süžee, pigem kirjeldaksin oma postituses tekkinud emotsioone. Raamatut lugedes tekkis mulje, et see on kirjutatud 21. sajandil, sest kogu olustik oli väga moderne ja kõnekeel võrdlemisi lähedane tänapäevasele. Vahepeal kiikasin raamatu viimasele lehele, kus olid read autori kohta. Lugesin, et raamat on kirjutatud 1951 aastal. Ehmatusega jätkasin lugemist.

Raamat meenutas mulle seriaali Walking Dead. Kunagi pole selle ühtegi osa otsast lõpuni vaadanud, aga reklaamidest (ja teiste jutust) olen aru saanud, et haigusesse nakatunud inimesed on muutnud zombiedeks ja teised inimesed peavad end nende eest elus hoidma. Rääkisin sellel teemal ka Noraga ja temagi nõustus minuga.

Nagu olekski seriaali autorid kirjutanud oma stsenaariumi selle järgi ja lihtsalt muutnud lilled zombiedeks. Ütleksin, et väga adekvaatne samm stsenaristide poolt.

Raamatu lugemine muutus mulle palju huvitamaks kui sain teada, et kogu sündmustik toimub Inglismaa eri paigus. Kujutluspilt oli mul olemas, kuna olen ise Londonis Oxford streetil käinud, Brightonis elanud jne.

Kõik tegelaskujud jätsid mulle sümpaatse mulje. Mind häiris see, et tahtsin Billi ette kujutada 20. aastase noormehena, kuid kujutluses nägin teda 35. aastase habemesse kasvanud mehena. Ma ei tea, miks see nii tundus, kuid selline kujutlus häiris mind kohutavalt. Joselle oli mu kujutluspildis noor peenike blondide juustega daam. Algupäraselt ei olnud ta väga perekeskne, kuid raamatu lõpus oli ta pereinimeseks kasvanud ja nimetas ennast farmeriks. Raamatu lõpetamisega oleks aga  nagu kiirustatud: üks hetk liikus sündmustik lihtsal viis aastat edasi. See oli üllatav ja arusaamatu.

Sisu poolest on raamatut raske liigitada. Selles leidus nii fantaasiat, õudust kui ka teaduslikke sümboleid. Rääkides fantaasiast võiks tuua näiteks trifiidid. Reaalses maailmas ei jaluta meile vastu hiiglaslik lill ega peksa meid oma lehtedega.

Teadusliku fantastika poolele liigitaksin selle ka, mida näitavad leiutatud biorelvad, satelliitide põhjusel inimeste pimedaks jäämine jm.  Kogu raamat oleks nagu autori poolt kirjutatud tulevikku silmas pidades. Õudust oli raamaus samuti, aga õudukate hulka see raamat kindlasti ei kuulu. Minu arvates oli raamat 100%-iliselt antiutoopiline.  Raamatus  kujutatakse hirmuäratavat ühiskonda ja kirjeldatakse võimalikke katastroofe. Kui ma kuulsin oma klassikaaslaste arvamusi raamatu mõttest, leidsin ma sellest veel palju muud, mida lugedes esialgu ei märganud.

Ma ei pannud tähele, kuidas korraga kõik inimeste elust ära kadus ja kuidas nad soovisid seda eluviisi tagasi. Vaatasin neid haletsevaid lauseid pealiskaudselt. Nüüd uuesti arutledes selle üle saan aru, mis tähendab lause: sa õpid alles siis asju ja olukordi väärtustama, kui sul neid enam ei ole. Ma ei kujutaks oma elu ette ilma oma pere ja koduta, et need lihtsalt ühel hetkel kaovad ja mulle ei jää midagi alles.

Tihtipeale ma vingun millegi nii tühise üle. Nii raske on mõista seda, et vahetevahel me tõesti vihastume tähtsusetute asjade pärast. Ma ütlen kellelegi halvasti lootes vabandust paluda alles homme. Mis siis kui homset ei tule? Mis siis kui teda pole enam minu tavapärases homses?

Muudatusi peame me kõik oma elus tegema, eriti tänapäeval, kus tehnoloogia  areneb  pikse kiirusel ja see võib ohustada meid ja meie armastatuid. Ilma, et me seda ise märkaks....