Sunday, May 18, 2014

Godzilla- Gareth Edwards


Kui piletid mitu päeva varem ostsin, olin täesti ärevil. Iga päev vaatasin youtube-ist videosid filmi tegemisest, tegin taustauuringut režissööri kohta, vaatasin fimi treilerit lugematuid kordi. Nii ärevil pole ma vist kunagi olnud.
Filmi režissöör on Gareth Edwards. Ta on 39 aastane briti režisöör.
Nüüdseks teatakse teda kõige rohkem tänu Godzilla filmile, varem teati teda ka kui filmi Monsters (2010) režissöörina.

Kirjutaja/autor screenplay-le on Max Borenstein.
Filmi staarid on Aaron Taylor-Johnson (Ford Brody), Elizabeth Olsen ( Elle Brody) ning Bryan Cranston ( Joe Brodey)
Filmi produtsendid on Thomas Tull, Jon Jashni, Mary Parent ja Brian Rogers. Tegevprodutsendid on Patricia Whitcher, Alex Garcia, Yoshimitsu Banno ja Kenji Okuhira.

Žanr: Action, seiklusfilm.

Tegelikult film “Godzilla” on juba kinodes ammu ära nähtud, aga kardan, et Eestisse see pole jõudnud. Nimelt 1954. aastal tegi Jaapan Godzilla filmi. Ma ei leidnud just palju informatsiooni selle filmi kohta, kuid seda originaalfilmi on võimalik vaadata internetis. Toonane film oli muidugi must valge. Pärast esimest filmi tehti seda mitu korda järgi ja seda nii filmi kui ka laste multikate näol.
Garethi käe all valmis võimas lugu inimeste vaprusest ja leppimisest ähvardavate loodusjõududega silmitsi seistes, kui hiiglaslik Godzilla hakkab maailmas uuesti tasakaalu looma ja inimkond on koletise ees kaitsetu.
Godzilla elas juba miljoneid aastaid enne meid. Ta on peitnud ennast mere all pikka aega, kuni ilmutas end taas  1999. aastal. Samal aastal avastati maa alt suur lõhe/auk, kus sees oli arenenud koletis MUTO.  Tal oli ka vastassoost koletis, kellega nad tahtsid paljuneda, et siia maailma tuua veel tapjaid ja hävitajaid.
MUTO
Ainuke võimalus neid tappa oli tuumapommiga. Kuid teadlased, kes on uurinud seda, ütlesid, et ainuke vastane neile on Godzilla. Neid ei kuulatud, seega hakkati trantsportima tuumapommi Los Angelesse, kuhu Mutod olid suundumas.
Kuid Godzilla, koletiste valitseja, ei allu kellegile. Ta suundus Ameerika poole, lootes kohata Mutosid, et neile näidada oma kurjemat külge. Siis äkki toimus nii palju, et on raske hakata eraldi välja tooma mis, kus, millal, kellega juhtus. Jõudes lõpule lähemale...Godzilla suutis tappa mõlemad Mutod päras hirmsat kaklust,kuid jäi ise pooleldi ühe pilvelõhkuja alla. Hommikul, kui päästjad päästsid ellu äänuid rusude alt, tegi Godzilla silmad lahti, tõusis püsti ning tõi kuuldavale üüratu möirge. See järel suundus merre, oma tõelisesse valitsusalasse.

Godzilla on valitseja, juhtija ja meie oleme ainult tema külalised siin maal. Tema oli siin ammu enne meid, ning tema kohus oli oma külalisi kaitsta, et neile ei oleks siit ebameeldiv lahkuda. Jah, meie inimkond on ainult siin olnud natuke aega. Temale on see kodu, kodumaa, kus on tema reeglid, tema külalised ja tema otsused. Ja meie töö on seda austada, nii nagu me austame oma vanavanemaid, emasid-isasid ja kõik teisi, kes meie ümber.

Mina usun, et kuskil meres, kusikil sügavas on olend, kes on seal meie jaoks. Sest maailm on täis kurjust ning ebaausust. Kuid selle kohapealt ma räägin iseendale vastu, kuna meie inimesed, põhjustame seda katastroofi. Meie laseme iga päev õhku heitgaasi, et meil endal oleks lihtsam, meri on täis naftat, potist lastakse alla riideid. Vett kulub, õhk hõreneb. Mis meist saab? Mis meist saab, kui meie üks päev oleme hädas? Kuna liima soojenemisega kaasnevad tormid,tornaadod. Gröönimaa ja Antartika sulab. Vee tase tõuseb ning riigid jäävad vee alla. Ja sellel karmil hetkel ei ilmuta ennast see olevus, kuna meie olme süüdi oma vigades, mitte tema. Me tapame iseennast...

Film meeldis mulle väga, raske oli paarist kohast aru saada. Kuid pean sügavalt kiitma efektide tegijaid, ning näitlejaid, kes panid sinna suure panuse. Häiris veidi see, et filmi lõpus, lõputiitrite näitamise ajal oli taustaks pandud mängima vali sünge muusika, mis ilusa lõpu juurde ei sobinud.
Filmi julgen soovitada eriti poistele, kindlasti ka tüdrukutele, kuid see ei pruugi just kõigile meeldida.
Siin on link treilerile:

No comments:

Post a Comment