Kirjanduskubi 2

Teine kirjandusklubi:

6. detsember

Aeg ja koht: RaM kooli puhvet kell 12:42

Osalevad: Anna Laura Perve,Lisann Lumet ja Katariina Rahumägi

,, Kuidas elad, Ann?” autor Aidi Vallik

Võtmeteemad oli see, et ta põgenes koduste probleemide eest. Kuigi nendele tuleks hoopis vastu minna.  Iseseisvumine, ilma emata hakama saamine, ta arvas, et see on nii lihtne, kuid see tõi kaasa asjad ,mis poleks niisama temaga juhtunud.

Mõtekohad , mis olid minule tähtsamad e võtmestseenid oli see kuidas Ann leidis oma ema päeviku.  Kas tema ema rääkis, kirjutas ,TEGI NIIMOODI??? See oli temale üllatuseks, kuna ta ema pole enam midagi sellist. See oli põhi sündmus minu jaoks kuna sellest sai Anni retk alguse.

Emaga taas kohtumine oli teine sündmus.  Tema nutused silmad tilkusid Anni väikesele näole kust muru peale tilkus omakorda Anni pisarad. See oli südant puudutav hetk. Selle pärast valisime selle.

Võtmekarakterid, Ann. Tema oli ju keskpunkt, kuid tema ümber ujus ka muid nägusi. Ema, Rirt, Timo, Anti, Villem ja teised.

Kas Ann julges oma vanemaid usaldada?

Kas Ann kohtub kunagi oma päris isaga?

Kas kõike tasub proovida?

Kokkuvõte:

Raamat oli õpetlik. Jutustatud teekond oli minule õppetunniks. Lapsena tahtsin minagi kodust põgeneda, kuid selle pärast, et isa ei andnud teleka pulti minu kätte. Küsisin mis mulje teistel jäi ja kas tasub proovimist....seda ma teile ei avalda.

Arutleda oli raske, kuna kõigil oli oma arvamus, raske oli ühele meelele jõuda, kui lõppkokkuvõttes mulle meeldis.

Lõpp: 13:16

Kuidas elad Ann?- Aidi Vallik

Mina lugesin raamatut ,, Kuidas elad Ann?", mille oli kirjutanud Aidi Vallik

Ema ja tütre läbisaamine. See on teema, millest ma oskan ise  rääkida. Minu ema on inimene, kellele ma kõigest räägin. Muidugi, me usaldame saladusi sõpradele, neist parimatele räägime kõigest. Kuid minu kõik arvamused, mõtted, soovid ja muu on usaldatud minu emale. Iga tüdruk peaks saama oma emaga normaalselt läbi. Põhjusi selleks on nii palju. Näiteks, sa lähed parima sõbraga tülli ja kellele sul seda muret kurta on? Järgmisele sõbrale? Ei. Ema on see inimene, kes peaks sind ära kuulama ja õigele teele suunama. Sama tegi ka Anni ema Kärt. Kui lugesin, et ta igal õhtul aitas teda õppimises ja vaatas kodused tööd üle, polnud selles minule midagi uut. Kui mina algkoolis olin, vaatas minu ema ka minu kodutööd üle ja mulle üldse ei meeldinud see. Iga kord leidis ta vigu.

Ann leidis ema päeviku, kas pole vinge? Kui mina leiaks, siis mina paneks küll pihta ja loeks seda, kuid kahjuks ma ei mõika väga ema käekirja.

Anni elu muutub, kui saab ema päevikust teada, et tema “isa” ei ole tema tegelik isa. Tema isa oli Kristjan (kunstnik, kuid joomise tõttu allakäinud), kellest raamatus oli vähe juttu. Kuna Anni vaevasid mõtted, mida ema oli kirjutanud, ei jõudnud ta koolitöid ära teha. Ja see ajas tal südame nii pahaks, et ta tahtis minema minna. Nii läkski Ann seiklema mööda Eestimaad, ema päevik teejuhiks. Tüdruk tahtis ise asju järele proovida. Ja seda ta tegi. Ta hääletas autodele, suitsetas, jõi, tutvus võõraste poistega, pidutses jm.  

Tal oli sõbranna, kelle vanaisa oli surnud, kuid jätnud oma Võsu suvila  sõbranna vanematele. ¾ raamatust räägibki sellest, mis Võsul juhtus. See, kuidas nad sinna said, on juba omamoodi lugu. 

Kui ma seda raamatut lugesin, sain ma ema päevikust teistmoodi aru. Mulle tundus, et see päevik oli Annile teejuhiks (nagu ma ennist mainisin). Tüdruku elu enne oli nagu piiratud kõrge müüriga, kõik teiselpool müüri oli talle uus. Ma arvan, et proovimise põhjus oli ka selles, et ema oli seda noorest peast teinud. Kuid nüüd hoidis ema teda sellise elu eest.

 ,, Ema tegi, miks siis mina ei võiks proovida?” võis tal meeles mõlkuda.

Ja sellega algas uus lehekülg tema elus. Peod ja poisid. Ühele noorele tüdrukule võib see olla unistus. Kaasas käib joomine, suitsetamine jm.

Lugedes raamatu algust, mõtlesin et nimi Ann sobib väga hästi sellisele tublile tüdrukule. Jõudes keskele, tuli mul naljakas uitmõte, et Hevy Metal Ann oleks sobinud hoopis paremini.

Võsule kogunenud noorte gängiga ühines ka üks suurem mees, Villem. See võis tõesti tunduda imelik, kui üks suur mees hoiab kogu aeg sinu ligi. Ma oleksin arvanud, et see on pedofiil vms. Kuid tuli välja, et tema on salajasel missioonil (minu sõnastus). Anni ema tegelikult tundis Villemit ja ta palus, et ta läheks ja koguks infot Anni kohata. Toimis. Keegi ei saanud aru.

Lõpuks, kui asjad olid võtnud väga halva pöörde, soovis Ann tagasi koju. Villem tuli talle järele ja peatus enne Tallinna sõitu oma kodus. Selle trepil seisis Kärt, oodates oma tütart. Ema polnud vihane, polnud kurb. Ta nagu oli rahul sellega, mis oli juhtunud.

Eks vahest tahab üks noor ikka kõike ise järele proovida, kuid ma arvan, et seda oleks mõistlikum teha suurest peast või üldse mitte teha. Minul küll praegu sellist kadumise ja proovimise plaani ei ole ja ma arvan, et ei tule ka. Mina olen piisavalt lugenud, kuulnud, filme näinud ja tundub nagu ma oleks selle juba läbi elanud.

Raamat oli huvitav, vahepeal kisus pisut igavaks. Lõpplahendus oli ootamatu ja rõõmus. Mulle täitsa meeldis. J

Kirjandusklubi

Koht ja aeg: 8:52, Ramkooli puhvet
Kirjandusklubis osalejad: Katariina Rahumägi, Johanna Järvekülg ja Nora Anete Müller
Raamatu autor ja pealkiri: Gerald Durrell ,, Minu pere ja muud loomad".
Võtmeteemad:  Minu arvates oli kaks suurt teemat: loodus ja pere.
                    Loodusteema.  Raamatu iga lehekülg jutustas loodusest, kord vähem, kord rohkem.
                          Raamatus oli palju fakte loomade, lindude, kalade ja putukate elupaikade, toitumise, paljunemise ja  nende hooldamise kohta.
                     Teema pere. Pere oli väga kokkuhoidev. Vihkamist ei onlud, olid vaid arusaamatused ja huvialadest tekkinud nägelemised. Tasakaalustajaks oli alati ema, kes ka kõige keerulisemates olukordades säilitas rahu.

Võtmestseenid: 2 põhilist: Kolimine Korfule ja kohtumine Theothoresega.
                          Kolimine Korfule: Raamat oleks olnud hoopis teistsugune kui koht ei oleks olnud Korfu.
                          Kohtumine Theothoresega: Gerry armastus  looduse vastu tõusis, sest see arstist loodushuviline oskas poisile jutustada palju huvitavaid asju loodusest.

Võtmekarakterid: Gerry ja pere.
                             Raamatus kirjeldatakse kahte põhilist liini -  peret ja loodust väikese poisi silmade läbi.
                             Loomad, õpetajad ja naabrid aitasid muuta raamatu sisu huvitavamaks.
                           

Püstitatud küsimused: Mis nende perest edasi sai?
                                   Kas Gerry huvi looduse vastu langes, kui läks kooli?
                                   Kas tõesti see KÕIK on juhtunud Gerald Durrelliga?

Kirjandusklubi kokkuvõte: Küsimused panid arutlema, mis oligi kirjandusklubi eesmärk.
                                           Huvitav oli kuulda , kuidas teised sellest aru said ja
                                           rohkem küpsiseid oleks võinud ka olla :)

Gerald Durrell „Minu pere ja muud loomad“

Lugesin raamatut ,,Minu pere ja muud loomad”. Alguses eeldasin, et raamat osutub tüütuks ja titekaks, kuid pärast oma emaga rääkimist sain teada, et tema vanaema luges seda ja talle olevat väga meeldinud. Noh, mis siis ikka, hakkasin raamatuga peale.

Peategelane on raamatu autor Gerry (Gerald) Durrell. Kui ta oli 10-aastane, kolis perekond Inglismaalt Kreekasse Korfu saarele. Kõik sündmused toimuvadki Korfu saarel. Gerry on poiss, kellel on suur huvi looduse vastu. Ta korjab ja kogub väiksemaid loomi, linde ja putukaid. Ema pani Gerry koduõppele. Teda õpetasid paljud loodusehuvilised ja tarkuritest õpetajad. Toimusid mitmesugused jalutuskäigud loodusesse, Gerryle see meeldis. Mina olen ka käinud Korfu saarel, kuid pole lähemalt tutvunud selle loodusega. Kui mina oleksin olnud selle poisi asemel, siis mina poleks hakanud korjama ja koguma sitikaid ja putukaid, vaid oleksin neid hoopiski pildistanud ja filminud. Pildid oleks teinud selle raamatu palju huvitavamaks.

Raamat on 350 lehekülge paks, milles peitub kirjeldusi loomadest ja loodusest, seiklusi perega ja nende sõpradega. Seikluste keskpunkt oli minu jaoks Larry, Gerry vanem vend. Larry oli kirjanik, kes tahtis kõiki õpetada. Mulle endalegi meeldib teisi õpetada, aga siis, kui mul tõesti teadmisi on. Larry eriti ei hinnanud teiste saavutusi, pigem kadestas neid.

Kord venna Lesliega vaieldes jahipidamise üle, teatas ta, et kahe linnu korraga tabamine pole mingi kunst. Kui ta seda siis tegelikult teha üritas, lõppes katse Larryle väga kuvalt – kukkumisega mudasse ja muidugi lendasid linnud minema, kodus enda täis joomise ja lõpuks tulekahjuga.

Pere oli suur. Selles oli 4 last: Larry 23-aastane, Leslie 19-aastane, Margo 18-aastane ja jutustaja Gerry (Gerald) 10-aastane ning nende ema. Isa oli surnud. Lisaks veel teenijad ja Gerry koduõpetajad. Ja minu lemmikud KOERAD! Neid oli neil lõpuks 5 tükki. Minu arvates tegid koerad oma vempudega raamatu veelgi huvitavamaks.

Minu lemmiktegelane (peale koerte) oli Leslie. Tema on minu moodi, sest kartis ka roomajaid.  

Sündmus, mis juhtus Lesliga (pealekauba veel kõige õudsam) oli see, et Gerry oli toonud oma nastikud vanni kuuma päikese eest varjule. Vaene Leslie tahtis vanni võtta. Kooris ennast paljaks ja vaatas vanni. Kisaga jooksis Leslie ruumist välja ja nastikud ujusid külmas vees edasi. Mina ei oleks kunagi enam seda vanni kasutanud, teades, et need olevused on ujunud seal.

Minu arvates oli raamatus liiga palju looduse kirjeldusi ja neid lugeda polnud kuigi huvitav. Palju huvitavam oleks olnud vaadata pilte neist kohtadest ja loomadest, mida ta kirjeldas.

Nad oli Korful kokku peaaegu viis aastat. Kui nad ära läksid, oli Gerry juba 14-aastane, aga see ei tulnud kusagilt raamatust välja. Algusest lõpuni olid kirjeldused ikka väga üksikasjalikud, mida vaevalt suutis kirja panna 10-aastane poiss. Tänapäeval sellist poissi ei leia nii lihtsalt.  Tänapäeva poised on arvutimängude maailmas. Mina vähemalt ei tunne kedagi, kes südamest loodust armastab (välja arvatud meie vana looduse õpetaja Irja).

Kui raamatut lugesin, siis paljud tulid mu juurde ja hakkasid pajatama, kuidas nemad seda lugesid, see oli kohati huvitavam kui raamat iseenesest.

Minule see raamat erilist huvi ei pakkunud. Actionit üldse polnud, ka nalja sai harva. Väga kritiseeriv ma ka ei taha olla, aga soovitan seda mõnele looduselapsele või lapsele, kellele meeldib lugeda lõpmatult pikki seletusi.

JAANIK(A) - Kadri Pettai

,,Ma istusin seal järve ääres. Tuul tuhises mu kõrvus. Solin kostus kusagilt. Haarasin maast mulda ja vaatasin, mida ma olin kraapinud. Vihmauss vingerdas mu sõrmede vahel nii abitult ja üksi. Lasin ta maha kukkuda ja istusin kuuse alla. Vaatasin järvele. Vaatasin metsa alla. Teadsin, et nad ilmuvad varsti välja. Silmanurgast märkasin, et haldjas laskus maale. Tuul muutus tugevaks ja puhus nii kõvasti, et mu müts lendas järve. Sealt kuulsingi sulpsatust. Nüüd ilmusid välja näkid. Metsast hakkas kostma mingit müdinat. Mütoloogilised tegelased tulid kohale. "

See on minu poolt väljamõeldud katkend. Selline oli ka põhiliselt raamatu sisu: oli 17-aastane tüdruk ja 35-aastane ema ja oli saladusi täis mets. Tüdruk polnud kunagi näinud oma isa ja kui ta küsis emalt, siis ema vaikis. Ükskord suvel maal hakkas tüdrukule koitma, et lähedalasuv müstiline mets on seotud tema isaga.

Raamat põhineb mütoloogilistel tegelastel. Peab olema fantaasiat, et seda lugeda ja lisaks veel rõõmu tunda. Mina nautisin lugemist, kuna raamatu iga lehekülg kirjeldas mõnda huvitavat seika. Raamatul on ka järg, mida soovitan lugeda, et saada teada lõplikku saladust. Aga ise pole ma seda veel lugenud. 

Selle raamatu kohta ei ole mul palju öelda. Soovitan kindlasti tüdrukutele ja ka poistele, kellel  on vähegi fantaasiat:)

Valisin raamatu seepärast, et Internetis oli seda kirjeldatud väga huvitavalt. Lisaks on raamat leidnud äramärkimist Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastus Tänapäev  poolt, mis tõotas,  et tegemist on ikkagi lugemist vääriva jutustusega.

Minevikuta mälestused- Ene Sepp

,,Kas sa oled 14-,15- või 16-aastane tüdruk? Või vähemalt oled olnud 14-, 15- või 16-aastane tüdruk? Kui sa pole 14-,15- või 16-aastane tüdruk…. Parem , kui sa siis ka selle raamatu lugemisele aega ei raiskaks." Nii tutvustatakse müügiloleva raamatu sisu.

No see mind ei peatanud! Lugesin raamatust iga peatüki, iga lehekülje, iga sõna. Ja tundub , et kirjanikul oli õigus. Ma ei mõtle nii nagu selle raamatu peategelane mõtles. Emaga tülis olemine ja selle eest põgenemine väikeses Eestis oli minu arust loll mõte! 

Kui mina emaga tülli lähen, räägin ma talle, milles on probleem. Tema aga põgeneb kodunt, et minna hääletama ja Eestis ringi hulkuma. See on sama hea kui minna surma otsima. Kas auto sõidab otsa, heaks pealevõtjaks osutub pedofiil või juhtub veel halvemaid asju, seda meie rändaja ei mõtle.

Lihtsalt nõme on mõelda niiviisi. 

Mina olen oma tulevikus kindel. Minust küll kedagi sellist ei saa. Raamatu autor aga väidab, et iga  14-, 15- või 16-aastane tüdruk mõtleb nii ja soovib selliseid seiklusi. No tere hommikust! Äkki tema ise oli ainus, kes nii mõtles? Äkki nii ta leidis oma ande raamatute kirjutamise? Sa kunagi ei tea…

Kui ma olin väike, tegin ma katse kodust ära põgeneda, aga kuna oli õhtu ja väljas sadas lund ja oli pime, ei olnud ma hulkumas väga kaua. Tüli põhjust ma ei mäleta väga, mingi telekanali vahetamine või midagi sellist oli. Ma viskasin seljakotti oma kaisujänku ja paar küpsist ja asusin teele. Tee oli minu küla tänaval. Jõudsin käia 20 meetrit kui kuulsin põõsas kedagi nihverdamas. Küsisin, kas seal on keegi, aga keegi ei vastanud. Kõndisin edasi kuni jõudsin oma parima sõbra maja ette, mis asus minu majast 3 maja edasi. Mõtlesin, et lähen tema juurde elama, aga otsustasin tagasi koju minna. Kodus oli pime. Läksin üles tuppa kus ema istus voodil ja ma jooksin talle sülle ja nutsin, et väljas on kole pime! Ma olin siis 6-aastane. Siis emps ütles, et isa läks mind otsima. Ta jõudis hiljem  kurnatuna ja murelikuna koju. Mõtlesin siis, et kunagi enam kodust ei põgene.

Ema on mulle rääkinud lugusid kuidas nad ükskord elus olid sõbrannaga hääletajad peale võtnud. Ei hakka kõike avalikustama, mis juhtus. Ütlen ainult, et ema ravis veel hulga aega oma murdunud rangluud. Sellepärast meie hääletajaid kunagi peale ei võta. Ja põhjuseid on veel ja veel ja veel.

Aga miks põgeneda tülide eest, kui neid saab ka lahendada?

Võib-olla oli tõesti loll mõte seda lugeda...

Kasuisa - Adeele Rass

Imelik öelda, aga ma arvan, et mu kass teab, mis tunne võis olla Clarissal kui tema koju ilmus kasuisa. Mu kass on läbi teinud uue pereliikme, minu väikese koera Roosi, ilmumise, keda meie perre mu kass muidugi ei soovinud. Kass hakkas peagi koera kiusama ja tegi ta ühest silmast pooleldi pimedaks.

Clarissa, 16-aastane koolitüdruk, seda muidugi ei teinud. Talle ei meeldinud kohe algusest peale uus kasuisa Peeter, kellele ta pani salaja hüüdnimeks Pedro, mis meenutab pedofiili. Jah, Peeter vist oligi pedofiil. Ta oli vaimselt ikka haige küll.

Kui rääkida, mis raamatus juhtus… Ema otsustas Clarissa isast lahutada ja võttis uue ja noorema mehe, kes oli niinimetatud “Ilu Eedi”: ta ei töötanud kusagil, elas täiesti ema kulul ja tema korteris ja tõi sinna oma joomakaaslasi. Aga Pedro tulekuga kaasnes üks +. Tal oli poeg Trevor, kes tundis oma isa ja teadis, et ta on segane ning oli igati Clarissale toeks.

Vabandust, aga mina ei hakka rääkima kõike, mis see Peeter Clarissale  tegi. Toon vaid mõned kõige kohutavamad näited. Peeter vägistas alaelalise tüdruku, lõi teda mitu korda jalaga kõhtu, mistõttu Clarissal tekkis sisemine verejooks, millesse ta oleks äärepealt surnud. Peeter lõikas maha ta pikad juukseid, laamendas tüdruku ukse taga, sõimas, ähvardas ja kiusas teda mitmel moel.

Ema oli kõrvuni armunud endast nooremasse mehesse ja uskus ainult tema valesid, mistõttu sai Peeter tegeleda oma sihtimärgi  - Clarissaga. Tüdrukul oli vähe inimesi, keda võis usaldada. Isale rääkis Clarissa küll, kuidas Pedro teda piinab. Isa uskus oma tütart ja kutsus teda Tallinna, kus tal oli  oma uues korteris isegi tuba tütre jaoks olemas. Aga Clarissa käis Pärnus koolis ja tahtis seal lõpetada oma põhikooli.

Vanaema, kes elas ka Pärnus, muidugi uskus kõike nagu ka kõik Clarissa sõbrad. Aga ema ei uskunud ja see pani mind kõige rohkem imestama.

Tüdruk kannatas valu, ma mõtlen lausa füüsilist valu kooliaasta lõpuni. Lõpuks selgus, et ilma asjata jäi ta Pärnusse. Oma klassi ei olnudki ta seal võimeline lõpetama, Peeter oli ta viimase hingetõmbeni ära piinanud.

Alles hulk aega hiljem mõistis ema, et Clarissa ei valetanud Peetri kohta. Ema üritas Peetrit ära ajada, aga see tal ei õnnestunud. Ema vabandas mitmeid kordi, kuid arusaadavalt Clarissa ei andestanud talle. Lõpuks oli Trevor see, kes politseisse läks ja rääkis, mida ta isa oli Clarissale teinud.

Lõpuks kolis Clarissa isa juurde Tallinnasse. Loomulikult tegi isa kõik, et tütrel oleks seal hea olla. Tuba sai uus ja elus pööratud uus lehekülg. Kuid uue leheküljega tulid ka uued probleemid. Nüüd tuli Clarissa ellu isa uus naine ja varsti ka uus laps. Clarissa pidi nüüd arvestama võõrasemaga, kes aga osutus mõistlikuks inimeseks.

Mind üllatas see, et jutustuse, kus käsitletakse perevägivalda, on kirjutanud 15-aastane tüdruk. Kuna probleemi on käsitletud väga põhjalikult ja tõetruult arvan ma, et tegu võib olla tema sõbranna, sugulase, koolikaaslase või äkki iseendaga. Raamat pani mind uuesti mõtlema, kui hea pere minul tegelikult on: pere, kus on oma ema ja isa, kes armastavad, hoolivad ja hoiavad oma lapsi.  Kurb on mõelda, et paljudel tänapäeva noortel on lagunenud pere ja mõnedki peavad taluma vägivalda. Iga kord, kui olen vihane oma pere peale ütleb mulle ema: ,, Mõtle, et teiselpool ust on üks pere, kes ei ela õnnelikult nagu meie, mõtle selle peale”. Ja nüüd ma mõtlen, nüüd ma tean ja mõistan, mis võib toimuda nii mõnegi suletud ukse taga. Seal võib olla üliõnnelikke peresid aga ka ülimalt kurva saatusega peresid. Minu pere on õnnelik, sest me hoiame kokku ja armastame üksteist!

Kõiki mõtteid, mis mu peas tiirlesid seda raamatut lugedes, on raske siinkohal kirjeldada. Ei hakka ka pikalt venitama, kuid ühe mõtte ütlen ma teile: "Hoidke oma peresid…"

Surnud liblikad- Mai Raet

Ei kujutaks elu ette teades, et teisel pool ust on kingakarp, mis seletab mulle lähedase inimese mured, paljastab saladused, mis vaevavad mu venda ja aitab selgitada tema kummalist käitumist. 

Pilleriin on 15-aastane tütarlaps, kes elab koos oma suure venna Mattiasega omaette korteris. Pilleriin oli tihti üksi kodus,sest ta ema on nii öelda “meestenaine”. Raamtu järgi võis öelda, et mehi oli tal olnud 3 või 4. Esialgu elasid ema, isa, Mattias ja Pilleriin vanaisa ja vanema juures maal.  Kuid siis avastati, et Pilleriinu isal on vähk, millesse ta ka suri. Nüüd kolisid nad linna ja sellega lõppes Pilleriinu ilus ja sündmusterohke lapsepõlv. Pilleriinu ema oli noor ja ilus naine, kes ei soovinud üksi edasi elada. Ta otsustas Kuldariga leivad ühte kappi panna. Ei tea täpselt, kust Kuldar välja ilmus, aga ta teadis saladust, mida peale ema ei teadnud mitte keegi. 

Kuldar oli jõukas ja rikas mees. Pärast abiellumist kolis ema tema juurde, aga lapsed visati sealt välja.  Tegelikult ei tahtnud Mattias nende juurde elama minna. Pilleriinul poleks selle vastu midagi olnud, aga tema hoidis venda ja nad otsustasid hakata kahekesi elama oma endises kodus. Mõlemad käisid veel koolis. 

Pilleriin oli koolis "õel" tüdruk. Ta kiusas teisi, kutsus neid inetute nimedega, rääkis teisi taga ja suitsetas. Neil oli kooli lähedal isegi suitsuklubi. Muidugi oli Pilleriinul ka armuelu, aga mitte eriti intensiivne. Nende vastas korteris elas mingi nooremat sorti õpetaja, kes ka kord võttis osa ühest Mattiase poolt korraldatud labrakast. Seal Pilleriin valetas talle, et on vanem ja ajas muud rumalat juttu. Suur oli ta ehmatus, kui naaber osutus ta bioloogia õpetajaks ja klassijuhatajaks. Nüüd tuli tal suur mase peale. Tema pinginaaber Gretele aga hakkas kohe bioloogia õpetaja meeldima ning ta tegi kõik, et temale külje alla pugeda. Tänu sellele lõpetas Grete suitsetamise, kaasõpilaste kiusamise, tagarääkimise, halbade hinnete saamise jne. Nagu ta ise ütles, oli viimaks saanud täiskasvanuks. Pilleriinule see ei meeldinud ning ta haudus kurja kättemaksu plaani.

Raamatus oli hästi detailselt kirjutatud teismeliste vahelisi suhteid, nende käitumist, koolikiusamist ja suhteid oma lähedastega.   Kui juba sellest rääkida siis…Pilleriin kaotas oma Vanaema ja Vanaisa.  Vanaemast polnud ta nii kahju, aga vanaisast tundis ta suurt puudust. Oleksin tahtnud talle toeks olla, kui ta seal oma voodis nuttis, mõeldes vanaisaga veedetud õhtutele maal. 

Suur vend Mattias oli omadega plindris, jättis kooli pooleli, käis palju Soomes ja oli lihtsalt kodust ära, teadmata kus ja kellega. Kui koju tuli, siis pidas suuri pidusid. Ühe peo ajal leidis Pilleriin Mattiase toast voodi alt juhuslikult ühe kingakarbi, kus Mattias hoidis oma päevikut. Ta jõudis lugeda ainult 2 rida, kui kuulis et keegi siseneb. Pilleriin üritas mitu korda tuppa pääseda, aga iga kord leidis eest lukustatud ukse. Ühel hetkel leidis ta võimaluse ja tegi toa võtmetest koopia ning astus saladuslikku tuppa, kuid karp oli kadunud. 

Pärast seda, kui kaks tursket meest käisid Mattiast otsimas ja laamendamas, läks Pilleriin oma ema ja Kuldari juurde. Neile ei piiksatanud ta Matu hädadest midagi. 

Ühel õhtul leidis Pilleriin Mattiase kodust, kes nüüd rääkis talle, et on võlgades, tarbib narkotse, on mures enda ja õe pärast ja veel palju teisi jubedaid asju, mida ise saad raamatust lugeda. 

Ära arva, et iga inimhing on rahul. Mõne inimese hing lausa kubiseb muredest. Kõige parem viis, kuidas oma hinges rahu, soojust ja tasakaalu leida, on see, kui räägid mõnele ustavale sõbrale oma mured ära. Küll te koos ka lahenduse leiate!

Jutustus “Surnud liblikad” on väga tähendustikas. 15-aastane koolitüdruk võtab omaette elamisest ja koolivaheajast kõik,  naudib vabadust ja  pidutseb. Aga nagu mõned liblikad, kes suvel lendlevad läbi õhu, surevad sügisel, nii muutub ka Pilleriini elu uuel kooliaastal. Tema suhted eluga ummikusse läinud vennaga jahenevad, halvad sõbrad jäävad unustusse ning lõpuks kolib ta ema ja selle uue mehe juurde elama. Seega lõpeb raamat optimistlikult. Pilleriin on pööranud oma elus uue lehekülje ja kerglane liblikas, kes oli ta suvel, on nüüd surnud.

Katariina

Krabat- Otfried Preussler

Mis mõte on elul, kui sa sõltud kellestki teisest? Isegi kõige raskema võlukunstiga ei saa sellele vastu. Sa oled nagu Vana-Rooma ori, kes sõltub oma peremehest, lasku sul puhata rohkem või kanda looma kaelarihma. Kuid selle raamatu peremees ehk Mölder polnud kumbki neist. Ta oli palju hullem. Rühi tööd sa nii palju, et higi isegi otsa saab! Tassi neid jahukotte, sinna ja tänna, enesetapp ei aita! Mölder otsustab, kes sureb!

Raamat,, Krabat" ei olnud midagi sellist, mida ma ootasin. Nii heas kui ka halvas mõttes. Arvasin, et seal räägitakse palju nõiakunstist  ja võlusõnadest ja vähem töö tegemisest.

Raamat osutus minule väga lahedaks...
Kuid kui minna Krabati elu juurde, siis see EI osutunud nii toredaks kui ma arvasin.

Aravsin, et too Krabat satub vägevasse nõiatorni, kus pilved keerlevad ümber tipu ja nahkhiired lendlevad õuduses ringi, kus esiuks kääksub ja aed on vastupidi surnuaed, kus mustad rongad ootavad õrrel ja vaatavad, missugused lollid sinna satuvad.

Krabat tuli veskisse. Kuid nüüd, kus raamat on läbi, aiman ma, et selle unes kutsumise taga on Meister. No nii siis Krabat sattus sinna. Ja heintest voodile ta magama laskus, kus tema kaaslased, sellid, ta leidsid. Krabat ei teadnud, kuhu ta oli sattunud. Hirmus oli talle kogu  see värk, aga ajapikku muutus see tavaliseks, kuni ajani, millal kutsuti kõik sellid, peale Krabati, meistri ruumi. Siis tundus Krabatile asi kahtlasena. Sellid ju tundsid üksteist, aga Krabat ei teadnud kedagi...kuni Tonda (millegipärast kujutan teda tondina ette) võttis Krabati salaja oma hoole alla, aidates teda näiteks toa tolmust pühkimisel. Krabat oli õnnelik, et tal oli keegi, kes tema eest hoolt kannab.

Kuni uue aastani...

Nädal enne uut aastat olid kõik väga kartlikud ja ettevaatlikud, kaasa arvatud Tonda. Krabat oma noore peaga ei mõistnud, mis koht see veski tegelikult on.
Tonda andis Krabatile oma taskunoa ja see andis Krabatile märku, kui midagi oli juhtunud. Uue aasta ööl olid kõik oma vooditel ja värisesid hirmust. Tonda voodi oli tühi. Käis vali karje ja sellid hüppasid vooditelt. Tonda lamas pikali trepi viimasel astme, kus veri voolas ja tilkus alla põrandale...aga see ei olnud tühine õnnetus! See hakkas korduma igal uusaasta ööl ja igal ööl lamas keegi uus surnu all.

Raamat jutustas ainult 3-est aastast ja kurvalt võib öelda, et surnud olid Tonda, Michal ja ...

Edasi  minnes...

Krabat suutis vahepeal armuda kaunisse tüdrukusse, kes oli eeslaulja.

Juro olevat teiste arust väga loll, kuid tegelikult oli tema tark. Ta oskas lugeda ja mis eriti tähtis, teadis kõike maagiaraamatust.
Krabati töökus hakkas Möldrile väga silma. Ta nägi, kuidas Krabat oli abiks ja kuidas ta tööd rügas ja positiivselt mõtles. Ühel päeval tuli mölder välja pakkumisega, kas Krabat soovib olla järeltulija? Krabat ei saanud öösiti magada, ainult mõtles ja mõtles, kas see on tema soov.
Kui mölder oli pakkunud seda, oli ta automaatne vastus ei, kuna Krabatil oli hoopis teine plaan. Ta tahtis saada vabaks ja Juro teadis teed. Tema neiu peab tulema möldri juurde ja paluma ta vabaks. Aga asi läheb aina hullemaks. Et saada Krabati vabaks, pidid tüdruk valima ronkade seast Krabati. Aga rongad kõik on hesugused. Kui vastus vale, sureb tüdruk ja sureb ka poiss.
Krabail ja Jurol oli plaan, kuidas tüdruk ta ära tunneks. Toimusid igasugused salajased arutamised ringis, kus Mölder ei saanud neid kuulata ükskõik kui kaugel nad olid.
Aga lõpp oli hoopis teistsugune.  Üllatuseks sidus Meister tüdruku silmad musta rätikuga kinni. Krabati plaan oli rikutud. Kuid ainuke väike pisiasi päästis nad - Krabati ülimalt suur hirm ja kartus. Tüdruk tundis Krabati hirmu ära ja osutas temale. Meister küsis kas too on kindel ja tüdruk oli täiesti kindel.
Meister enam muut aastat ei näinud. Ja Krabat, tüdruk ja sellid olid  lõpuks vabad!
Raamat oli väga huvitav ja seda oli mõnus lugeda. Töö tegemise kohad venisid veidike pikaks ja igavaks aga muidu täiesti super raamat!
Soovitan seda, kellel on fantaasia meelt ja huvi raamatuid lugeda, kui just õpetaja ei käsi:D