Lugesin raamatut ,, Kui ma
jään”. Valisin selle raamatu, sest see oli esimene raamat, mis mulle poes silma
hakkas.
Lugu oli jutustatud läbi Mia
silmade, kes koges, ma arvan, et oma elu kõige traagilisemat hetke. Nimelt ühel
kenal lumisel hommikul otsustas Mia pere sõita linna. Sõidu ajal vaidles pere
muusika üle, kuid Mia sõna jäi peale. Kuulati klassikalist muusikat. Muusika kõlas
täpselt selle hetkeni kuni keegi selle maantelt üles korjas. Pere tegi autoga
avarii. Ema ja isa olid lennanud esiklaasist välja ja koheselt surnud. Vend oli
lamanud veel paar hetke külmal asfaltil ja hinge heitnud. Raamatus olid
õõvastavad seletused sündmusest.
Edasi rääkis Mia oma
vaimusilmas. Kuidas ta kehast väljas oli ja jälgis tema koomas oleva keha
ümbruses tegutsevat rahvast. Kõndis haiglas ringi, istus ooteruumis oma
vanavanemate kõrval ja vaatas aknast oma poiss-sõpra ja oma parimat sõpra.
Ta ei tunnetanud midagi, ei
paanikat, ei valu ega kurbust. Ainult arutles, kas ta peaks jääma kuigi ta pere
on läinud.
Paaris kohas osutus raamat
igavaks. Igas peatükis oli vähemalt 5 lehekülge juttu tema mineviku
mälestustest. Nagu näiteks kuidas ta oma parima sõbraga kohtus. Need osad
raamatust ei kõnetanud mind väga.
Muidu oli raamat hea.
Otseselt mõtet ei leidnud, kuid soovitan pigem tüdrukutele. Poistele jääks see
igavaks.
Sellele on tehtud ka film,
mida kavatsen lähitulevikus vaadata.
No comments:
Post a Comment