Põlenu katsed- James Dashner

Võin julgesti väita, et ,, Põlenu katsed” on mu lemmikraamat. Ja seda võin tõestada sellega, et lugesin 2 õhtuga 360-leheküljelise raamatu läbi. Minu puhul on see midagi erakordset. Nina oli nagu liimitud raamatusse, ei suutnud käest ära panna.

,, Põlenu katsed” on järg raamatule ,, Labürindi jooksja”.  Esimest osa ma ei ole lugenud, kuid tutvusin sellega filmi näol.

Filmist muidugi mu huvi tuligi. Päevi pärast kinokülastust ei suutnud ma ikkagi uskuda, et 4. aasta jooksul oli see esimene film, mis mulle TÕESTI meeldis. Kogu filmi mõte, süžee, kokkulõige, filmi paik, näitlejad, efektid, kõik kokku andis mulle sellise elamuse, et pidin lihtsalt teada saama, mis edasi hakkab juhtuma.

Kuuldes Noralt kiidulaulu ,, Põlenu katsetest” küsisin endale jõuludeks kingikotti seda raamatut. Pikalt enne seda juurdlesin, kas lugeda või mitte. Tahtsin teada, mis edasi saab, kuid lugemine võiks võtta teise filmi võlu ja ajaks võib-olla ootused liigagi suureks. Siiski. Ma tegin seda.

Uskumatu, kui andekas kirjanik on James Dashner! Sellise loo peale tulla on fenomenaalne. Kõigi suust küll sellist sõnakasutust ei pruugi kuulda, kuna kõik tänapäeva raamatud jutustavad ainult tulevikust ja maailma hävingust.

Rääkides veel neile tulnukatele, kes pole raamatust kuulnud või filmi näinud võin öelda, et kõik algas labürindis, kus iga kuu saadeti “kastiga” üles poisse. Poisid pidid seal labürindi keskmes elama ja hakkama saama, sinnamaani, kuni saabus poiss nimega Thomas. Tema tulek muutis kõik. Miski polnud enam endine. Erakorraliselt saadeti üles ka tüdruk kaasas sõnum, et ta on viimane.

Edasi võite lugeda sellest, kuidas seltskond noori mehi oma kahekümnendates proovivad nuputada välja labürindi saladust ja sellest väljapääsu. Soov põgenemisest poiste peas muutus reaalsuseks ja Thomase juhtimisel leitakse tee välja sealsest terrorist, mis viib meid edasi raamatule, mida mina lugesin...

Lugu liigub kõrbesse, kus noortele öeldakse, et kõik on läbi, kuid see on suur vale. Peagi leiate te ennast lugemas nende kohutavatest retkedest maa-alustes tunnelites, kuivas ja palavas kõrbes, Tölpide seltskonnas ja mujalt.

Kannatusterohke teekond jõuab õnneks lõpule. Neile tuleb järele hiiglaslik helikopter (nende väljenduses “lendav mägi” ) ja viib nad puhkama ja paranema, et taas nende võimeid proovile panna ja näha, kas nad on suutelised päästma meie maailma. Lugu jätkub kolmandas raamatus, mille ilmumist ma ei suuda ära oodata.

Arvan, et kindlasti lugesin ma raamatut meelsamini ka seepärast, et filmi peaosatäitjat Thomast mängib Dylan O’brian, minu lemmiknäitleja. Kavatsesin teha ka filmist kokkuvõtte, kuid tol hetkel jäi aega väheseks. Üllatuseks leidsin ma faili, kus olin filmi jooksul tekkinud mõtetest kokku pannud väikese monoloogi:

,, Võib-olla me oleme lihtsalt siin, Maal, ainult ühe etapi jaoks oma terves igavikus. Äkki on keegi või mitmed seal ülevl kuskil vaatamas meid, jälgimas meie igapäevast elu. Ja mingi aja tagant nad püstitavad meile  tõkkeid, et näha kuidas me vastu peame. Kas me üldse suudame? Tegelikke potentsiaalseid ohte on meil igapäevaelus nii palju, et me neid lihtsalt sageli  ei märka, mistõttu  luukase suuremaid, et pälvida rohkem meie tähelepanu. Haigused, näiteks Ebola. Kas meid äkki äratati ja suunati tööle, et kõrvaldada raskused ja vältida inimeste, loomade, taimede ja kogu maailma väljasuremist. Kas meile tuletati meelde, et tegelikult oleme suutelised palju enamaks kui me ise usume.

Loodan, et leian edaspidi aega pikemalt kirjutada filmi mõtteteradestJ